January 31st, 2007
Just siis, kui Eestimaale oli saabunud mahlakas talv, võttis Kusti kätte ja reisis kuue lennutunni kaugusele Kanaari saarte südamesse Tenerifele. Seni elu pikima lennu eest võis aga tänutäheks vatid seljast heita ja hoopis keskenduda kahvatu ihu kaitsekreemitamisele:
Siis päikeseprill ninale ja õue tshillima:
Väga äge meelelahutus oli rannapromenaadi äärsel mänguplatsil kiikumine:
Saare kõrgeima vulkaani Teide päris tippu suure tuule tõttu ei pääsenud, aga kuumaastikku, millel on kunagi vändatud koguni säärane filmiime nagu “Ahvide planeet”, võis imetleda piisavalt:
Uusi tutvusi sobitas Kusti papagoifarmist saare suurimaks loomaaiaks paisunud Loro pargis, kus emme rõõmuks ja issi abiga vaatas huviga haisid:
Issi rõõmuks aga sai käidud mitmetes kohalikes restoranides-kohvikutes, kus ka Kusti end mõnusalt tundis:
…siiski vaid seni, kuni silmapiirile (st varikatuse servale) ilmusid end kanaari lindudeks pidavad kohalikud tuvid, keda noor ornitoloog huviga seiras:
Ühes hiina restoranis ei olnud aga väikesel meistrimehel mahti krõbedat parti mekkida, sest kiiremad toimetused vajasid teostamist - ehedalt kauni lillekimbuga lehvitamine ja mutrite toolist välja keeramine:
Kõige turistlikum tegu terve nädala jooksul oli kõrgelt kiidetud vana draakonipuu otsimine ja pettumustvalmistanud leidmine (sama jutt käib tegelikult ka Güimari püramiidide kohta, ainult seal ei vaevunud turistid vihma tõttu isegi autost väljuma). Kohustuslik fotomeenutus erinevatel andmetel 1500-3000aastase puuvanuri ja valitud Euroopa Liidu lippude ees siiski:
Tenerife on väga lapsesõbralik koht. Meie linnakese jalutusteed olid suuremas osas varustatud kaldteedega, kust lapsevankriga mugav üles-alla kärutada. Tegelikult oli see kõik ehitatud muidugi mitte mõeldes lapsevanemate mugavusele, vaid vanainimestele, keda sinna oli peamiselt Saksa- ja Inglismaalt tulnud hordide viisi. Ja et neil oleks hõlpsam ringi liikuda, pakuti kõikjal lisaks autodele rentimiseks motoriseeritud ratastoole. Kusti testis ka huviga ühe ära:
Viimasel, eriti päikeselisel päeval otsustas Gustav kohalikest rõõmudest viimast võtta ja hotellitoa rõdul apelsini mekkida (selle tagajärjel siiski päikesepiste sai ja tagasilennul peaaegu kuus tundi jutti magas):
Pärast õues väsis aga päris ära ja sooritas ühe mõnusa mosleminaise-uinaku:
Reis oli kokkuvõttes sama lõbus ja elamusteküllane kui Gustavi unejärgne soeng:
January 21st, 2007
Vahetult enne jaanuari lõppu saabus sel talvel esmakordselt Eestimaale alla nulli temperatuur. Gustav tervitas lund ja tuisku rõõmsalt, ajas issi abiga selga talvekombinesooni ja võttis plaani pikema uinaku kesk valendavaid välju:
Külm ilm tõi magusad talvepäeva unenäod:
Samal ajal toas sooja pliidi peal valmistas issi lõbusavärvilist rooga, millest lõpuks kokku tuli üks väga maitsev karjasepirukas (mitte segi ajada Karjalaan piirakkaga!):
Vahepealsete aksessuaarimuutuste kiuste põõnas Gustav mitu tundi üha paisuvate hangede keskel ja oli tuppa tulles omadega väga rahul:
Eriti hea oli seejärel mekkida issi poolt pakutavat rooga, mille juurde kuulus rahul(/üle-?)olev taksojuhi-asend:
Säärase hamba-arsenaliga võib endale lubada mõnusaid lõunaid teinegi kord:
January 21st, 2007
Kui inimesed saavad lapsed, kipuvad isiklikud tähtpäevad tahaplaanile jääma. Onu Petteri siiski pidas oma sünnipäeva, aga põhitegijad olid seal ikkagi väiksemad pidulised. Esiplaanil Lotta rokib, taustal Andres tshillib (või hängib?).
Kodus on Kusti rõõmude haare aga kitsenemas: trepile ei ole enam asja:
*Tarmo Pihlap “Kutse tantsule nr 5″
January 10th, 2007
11 kuu ja 1 päeva vanuselt otsustas Gustav (pärast neljatunnist lõunauinakut), et aitab sellest naljast, et keegi peab talle lusikaga vedelat toitu suhu ajama. Ta on nüüd piisavalt suur poiss, et ise kahvliga asjad joonde ajada! Seene-singikastmes fusilli läks ahnelt loosi:
Seejuures liikus kahvel hämmastava osavusega kausi juurest suhu, justnagu oleks söömismõnu geenides:
Suutäite vahel tuleb aga ka janu kustutada (tass on selline, milles jänes tuleb vedeliku seest välja päästa):
Magustoiduvooru järel saabus tuppa kass Endel, kes inspekteeris läbi kõik nurgatagused ja hoolimata Kusti häälekast nõudmisest keeldus tal laskmast end tuuseldada, vaid hoidis ohutusse kaugusesse:
January 6th, 2007
Noor Gustav on nüüd jõudnud tegusasse ikka, mille kohta vanemad daamid, eelkõige paljukogenud õpetajannad, ütleks elutargalt: ei see poiss püsi pudeliski paigal! Tema meelisharrastuseks on sahtlite ja kappide avamine ja seal leiduva kraami välja rookimine. Eriti tore on kingakapp, mille ust saab edasi-tagasi sõidutada:
Kui emme jääb veidikenegi kauemaks arvuti taha konutama, hakkab Gustavil igav ja ta asub riiuleid raamatutest tühjendama. Seejuures tõstab ta Koidulate-Ristikivide-Krosside vahelt haruldase järjekindlusega esmajärjekorras põrandale eranditult kõik Kaur Kenderi teosed. Seejärel vaatab fotoalbumeid ja eraldab issi vanad CD-romid neid ümbritsevatest kestadest. Viimaks loobib mööda põrandat laiali kõik kliendikaardid, tänu millele Kostivere vanasõna kohaselt emme-issi üldse saavad Eestis nii hästi elada. Ise on tulemusega muidugi enam kui rahul:
Sel ajal kui väike Trash oma järjekordset laastamistööd tegi, toimetasid emme ja tädi Ave köögis. Soolase poole pealt valmis Brüsseli retsepti järgi veiseliha punase veini-seene kastmes, mis oli nii hea, et ka Kusti seda oma tavalise möksi asemel nõudis. Emme aga üritas esimest korda elus teha ise creme brulee’d. Kuna see tähendab teatavasti suurt munavalgete ülejääki, tuli ka nende ärakasutamiseks midagi välja mõelda (Google: what to do with leftover eggwhites?). Nii valmis kuus veidi liiga munamaitselist kreem brüleed ja 11 (jah, kaks ühte ehk üksteist) pirnisufleed, mis hoolimata retsepti karmist nõudest “to serve immediately” jäid veidikeseks ahju jahtuma ja sestap vajusid muidugi täiesti lössi:
Gustav võib aga raske päevatöö kokkuvõttes mõnusalt magamiskotti pugeda:
Uusi tutvusi sobitas Kusti papagoifarmist saare suurimaks loomaaiaks paisunud Loro pargis, kus emme rõõmuks ja issi abiga vaatas huviga haisid:
Tenerife on väga lapsesõbralik koht. Meie linnakese jalutusteed olid suuremas osas varustatud kaldteedega, kust lapsevankriga mugav üles-alla kärutada. Tegelikult oli see kõik ehitatud muidugi mitte mõeldes lapsevanemate mugavusele, vaid vanainimestele, keda sinna oli peamiselt Saksa- ja Inglismaalt tulnud hordide viisi. Ja et neil oleks hõlpsam ringi liikuda, pakuti kõikjal lisaks autodele rentimiseks motoriseeritud ratastoole. Kusti testis ka huviga ühe ära:
