Nii tore on pärast pidevaid eksirännakuid koju naastes ikka tuttavaid “sõbralikke” nägusid näha:
Gustav, kes põhimõtteliselt küll magab oma voodis, naudib igal võimalusel emme-issi voodis laiutamist:
Korralik beauty-sleep toob terveks päevaks hea tuju!
Gustav sai jälle vahepeal vanaemasid lõbustada ja emme-issi ennast “maailma pealinnas” (asjatundjate väitel on nüüd New York lõplikult seljatatud) luhvitada. Olgu selle pealinnaks olemisega, kuidas on, aga lõhe on seal päris sügav (ega ometi koletu digital divide???). Tate Modernis nimelt. Rahvas pidi sinna lausa jalgupidi kinni jääma.
Legendaarses Waterloo linnakeses (kus ajalooliste sündmuste toimumise aegu ilmselt suurt peale lahinguks paslikute väljade ei olnudki) toimub pühapäeviti vanakraamiturg. Säärased ettevõtmised on siinmail väga menukad ja ka kõigist väliseestlastest on Brüsselis saanud suured antiigihuvilised. Antiigi autentsus on muidugi omaette teema, näiteks vaevalt et kaunid juugendvaasid 1909. aastast tänaseni nii kaunitena ja terviklikus kollektsioonis vastu on pidanud, kuid ei suutnud meiegi nende võludele vastu panna.
Gustav muidugi leidis omale meelepärased vana aja asjad: autod. Oh seda rõõmu!
Teine oli eriti äge 50ndate Citroen, mille oleks kätte saanud “kõigest” 450 euri eest! Kahjuks meist ta sinna Gustavi suurte pahameeleavalduste saatel maha jäi…
Ahjaa, Waterloo lahingu mälestusmärgi juurde turisti tegema me ei pääsenud, sest seal toimus parajasti flaami paremäärmuslaste meeleavaldus ja teed olid blokeeritud. Soovime Belgia riigile ikka pikka iga!
Ühel päeval tegime tänu Taunole ja tema autole Brüsselist pikema väljasõidu Luksemburgi suunas, kus asub kohalik “kõrgmäestik” Ardennid (Lõuna-Eestist ikka kõrgem). Kõige vingemaks elamuseks seal oli käik koobastesse, mis kulgesid mitu kilomeetrit maa all ja pakkusid tõeliselt muinasjutulist vaatamist. Süngeid maa-aluseid saale ehtisid küll lõhkenud herilasepesa või hoopis rippuvaid kardnaid meenutavaid stalaktiidid (meenutuseks looduslootunnist: ripuvad ülevalt alla) kui ka minareti- või millimallikakujulised stalakmiidid (kerkivad alt üles), kohati helendasid kõrgustes mägikristallid, mõnes kohas kasvas lampide ees ka pisut sammalt. Viimases saalis läksime salapärase vaikse kohina saatel pimedusse kaduva maa-aluse jõe peal paati justkui reisiks Hadese riiki. Väga sünge!
Aga miks seda siin nii pikalt kirjeldada? Sest pilti seal mõistagi teha ei lubatud. Vaevalt küll, et see nüüd ‘miite ja ‘tiite tekitavale katlakivile kehvasti mõjuks, aga ju siis postkaardimüügile küll. Mitte et neid siis seal lõpus ukse peal müüdud oleks.
Reeglitest kinnipidavate turistidena tegime ontlikult pilti ainult sisenemisel…:
Ja pärast väljumist, vahetult pärast seda, kui meile oli suurepärase akustika tõestamiseks lastud kõrva üks vägev paugukärakas (ja kui veel õiendada, siis no Enya loomingu saatel esitatud värvimuusika-programm oleks ka võinud olemata olla):
Täpsustuseks siis niipalju, et Gustav ei pidanud pooleteisetunnist maa-alust retke läbi tegema, vaid vaatas samal ajal mammaga aasa peal “mää’sid” ja “muu’sid”:
Juba kolmandat korda elus sattus Gustav Euroopa pealinna. Mõistagi külla tädi Avele. Kohalikuks suurimaks lemmikuks sai küll Tauno, mistõttu ka Avest sai “tädi Tauno”. Tee Gustavi südamesse läheb kõige otsemat teed pidi muidugi gadgetite kaudu:
Aga ka “poekoti-Gustavi” mäng oli väga naljakas:
Kuna kohalikud euroametnikud olid suurema osa ajast siiski tööl, veetsime meie ilusa ilmaga aega Cinquantenaire’i pargis, kus on palju pinke, suuri puid ja võimalusi emme eest ära liduda:
Üks varjulisem ja romantilisem sopike pargis:
Kohalikud tänavakohvikud on tulnud imelihtsale, aga geniaalsele mõttele: klient võib sööki oodates paberist lauakattel lahendada su dokut!
Gustav sest su dokust suurt ei hoolinud, küll aga lasi hea maitsta kuulsatel belgia vahvlitel:
