Eelkõige väikesele Gustavile, aga ka kõigile teistele, kel on ehk muidu aknast õue vaadates veidi kõle:
Meil siin ei ole põhjust kurta. Mõned meist tegid caddy Migueli saatel elu parima golfimängu (99 lööki, handicap 26):
Teised vaatasid üle “uue maailma” vanimad kirikud-kloostrid:
Mahlakat langustiini nautisime säärase vaatega välirestoranis:
Ja silm hoitakse meil pidevalt peal:
Oli see nüüd juba neljas või viies kord, kui Gustav sai korralikult pügada? Sel korral alustas vahepeal tärganud puhkusearmastajast klient oma visiiti Kristiina juurde eelmisest külastajast mahajäänud jääkide kokkulükkamisega:
Et siis ka ise värske moekas soeng pähe saada:
Isadepäeva kvaliteetaeg Viimsi vabaõhumuuseumis. Juba vana Kalev õpetas oma poegadele kiviheidet, popp meelelahutus on see ka tänapäeval:
See kivirohkus võttis Gustavi igatahes lausa sõnakaks:
Soovijatele ka üks võimalik desktopi-pilt:
Gustav veetis reede õhtul issiga linna peal kvaliteetaega ja emme sai kokku sõbrannadega põhikooli päevilt. Sel korral Kristi juures, kus pärast aastatepikkust nokitsemist on nüüd ette näidata tõeline kataloogi-kodu, väga puhas ja valge (oh, mis väikesed külalised siin kõik teha võiks!). Põhi”süüdlane” ses kujundusimes on muidugi korteriperemees Pear, kel pole ju ka mööblit vaja kaugelt otsida;)
Sel ajal kui pererahvas kiiskava köögileti taga igasugu maitsvaid suupisteid valmistas, tegid külalised “kätshing-appi”. Aastase Anniga kodune Jana ja välisministeeriumis kiiret karjääri tegev Siiri:
Jurist Veronika sai Peari sõbralt Andreselt pragada, et ta on liiga tõsine:
Äsja shootingult tulnud Kaia sai aga modellile sobiva koogitüki:
Andres tegi meist ka traditsioonilisi grupipilte (kokku sai neid ikka kümneid ja, no offence, ilmselt mitte tagarea daame silmas pidades):
Õhtu edenedes sai selgeks, et minnakse edasi ööklubisse ja et Kristi riidekapis on küll palju asju, kuid nagu naistel ikka, ei ole midagi selga panna (oh, milline häbi, kodumaine rõivatootja!):
Pear juba teab, mis naiste tuju hoobilt heaks teeb - palju krõbisevaid peokotte!
Meeleolu tõusis sõna otseses mõttes hüppeliselt!
Gustav on täiesti hull igasuguste pultide järele. Ja muidugi oskab ta neid ka üliosavalt käsitseda, sisse-välja klõpsida, kanaleid ja sisendeid vahetada ning helitugevust timmida (näiteks hiljuti saime teada, et telekal on olemas ka volüüminumber sada!). Seetõttu on puldid enamasti kusagile kõrgemale ära pandud ja nende kättesaadavaks tegemine on preemia.
Gustavi ema ei pea gadgetitest eriti lugu, küll aga on ta kirglik püromaan;) Ja kuna lõkketegu “ei lähe meie küla eetikaga kokku” (naabriprouade tähelepanekul), tuleb leppida vaikse sussutamisega kaminas. Asi seegi ja kui tuletegemiseks läheb, siis ega suures elevuses ei meenu, et kõik puldid said eelmisel õhtul kamina peale ritta laotud.
Plastmassi kärssamise mitte just meeldiv hõng aitas küll mälu värskendada, aga häda oli juba tehtud:
Tasub veel lisada, et Gustavi isa on teatavasti omakorda suuremat sorti professionaalist asjaarmastaja audio-video seadmete alal. Ja see juhtum ei teinud talle teps mitte nalja. Aga õnneks on ta väga mõistev;))
Ühel toredal päeval otsustas Gustav jälle, nagu tal mõnikord kombeks on, et tema ei taha kohe üldse mitte midagi süüa. Ei kõlba ka muidu menukad keedetud juurviljad - porgand, lillkapsas, kartul. Viimases hädas siis keetis ema talle muna. Ja oh imet, seda Gustav siis ka sõi! Sõi lausa pool muna ära, siis asetas selle põrandale ja lippas minema.
Igatahes meenutas see olukord kuidagi üht vana lasteraamatut, Julius Oro “Muna” (teine samast sarjast oli “Tibu”). Selle süzhee oli umbes selline (ega seal ilmselt palju rohkem teksti ei olnudki): väike Aino sai ema käest muna ja imetles seda õues, näitas koerale ja kassile ja siis pani pingi peale ja läks mängima. Ja muidugi tuli harakas ja sõi tema muna ära! Kui väike Aino avastas, et muna on kadunud, siis puhkes ta südantlõhestavalt nutma: “Mul ei ole enam muna, üü-üü-ää!” Ema tuli õue ja lohutas Ainot: “Mis sa seepärast siis nutad?” Ja andis Ainole uue muna. Ja Aino istus rõõmsalt pingile ja sõi muna ära. Lõpuks andis veel kanadele teri;))
Tuli maha selle sügise esimene lumi. Gustav tegi kohe hoovi peal ühe inspekteeriva tuuri ja jõudis järeldusele: “Lumi must! Lumi märg!”
Ja tõsi ta oli, paar päeva hiljem oli maa jälle kenasti “puhtalt” roheline. Gustavil oli seks puhuks ka kamuflaazh-kostüüm varnast võtta:
Vanaemale külla tulnud vanavanaema Ruth, ehk Gustavi sõnul lihtsalt “mana”, otsutas reha haarata ja tammelehed aiast kokku riisuda. Gustav võttis ka oma miniatuurse muruluua, sahmis tähtsalt siin ja seal ja ajas hunnikuid laiali:
Siiski oli väikesest aednikust ka praktilist kasu - ta aitas lehti kinni trampida, et neid tünni rohkem ära mahuks. Mõistagi tekitas see tegevus Gustavis säärast vaimustust, et ta keeldus hiljem kastist välja tulemast:
Teisel pool Hagudi küla laiuvad metsad ja sood. Sügisene loodus on siin väga ilus:
Kunagi sai siin marjul ja seenel käia, pohli, jõhvikaid, murakaid ja kuuseriisikaid oli kõvasti. Nüüd on küll tihkelt sissetallatud rajad, aga metsaalune on üsna lage, sõida või vankriga:
Mükoloogilised vaatlused annavad tulemuseks vaid tibatillukesed kollased tatikad:
… ja kahtlased käsnalised:
“Seenemetsa” taga algab suur raba, kuhu sõja ajal olla kukkunud üks saksa lennuk, mis siiani ilmselt seal mudas tukub. Nõukaaja lõpul asuti rabas turbakogumiseks kuivendustöid tegema, rajati tee ja tuletõrje veevõtukoht, aga kaevandamiseni asi ei jõudnudki ja nüüd on turvas pealt jälle üsna metsa kasvanud:
Kohalikud noorukid käisid muidugi agaralt suviti seal “järves” rästikutega võidu ujumas, nende usinad lähikondsed aga kasutasid teepervi koduse prügi (sh külmkapid, autovrakid jms) ladustamise kohana, üks eriti geniaalne kodanik tõi kohale terve maja varemed. Ühe perekonna õiendamiste ja omaalgatuste tulemusena on prügi nüüd suuremas osas läinud. Aga ikka jätkub veel agaramaid, näiteks üks otsustas oma õdusa töökabineti, arvutiga ja puha, sisustada otse kraavi:
Nagu paljud Eestimaa külad, sai Hagudi alguse kohalikust mõisast. See ei olnud mingite suvaliste baltisakslaste kodumaja, vaid siin sündis kuulus meresõitja Johann Adam Krusenstern, kes muide teostas 1803-06 Vene keisririigi esimese ümbermaailmareisi.
Kahjuks on tema perekonna mõis praeguseks üsna kehvas seisus, umbes 15 aastat tagasi pandi küll uus katus, aga sestsaadik pole seal enam lillegi liigutatud. Kes iganes ta omanik nüüd on, võiks ikka asja käsile võtta!
Krusensternist 150 aastat hiljem sai küla elu tuiksooneks raudtee. Siin oli kahe suunaga jaam, korralikud asfaltperroonid, regulaarselt vahetati liipreid. Noorukid lippasid igal hommikul hirvekestena koolirongile, lõunal tagasi koju ja mõnikord vibutasid piki rööpaid jala Raplast Hagudisse.
Viimase kümne aastaga on aga raudteeliiklus kuidagi soiku jäänud. Üks rida rööpaid korjati ära ja millegipärast kaevati üles ka perroonid. Vana jaamahoone seisab tühjana, selle kinninaelutatud aknad on kohalike tärkavate kunstitalentide molbertiks:
Õnneks pole Hagudi veel mingi hääbuv ääremaa. Vastupidi. Kohalik koolimaja ehitati mõned aastad tagasi kolm korda suuremaks, külavahetee tehti kaks korda laiemaks ja asfalteeriti ära. Koolimajast ongi saanud kohaliku elu keskus, majaesine on pidevalt autosid täis (vaevalt, et põhikooli õpilased isiklike sõidukitega kooli tulevad), võimlas käib ka õhtuti aktiivne sportimine ja kevaditi peetakse maja ees platsil tänavakorvpalliturniire. Ja tundub, et lisaks kõigele muule kasvatatakse siinsetes õpilastes lõbusa vikerkaare all ka üldist sallimist;)
