11.2008 arhiiv
November 27th, 2008
Lahemaa rahvuspargi südames, Eestimaa kauneimatest mõisatest tihkes piirkonnas, on üks Sagadite-Palmsetega võrreldes seni üsna vähetuntud häärber - Vihula. Aga julgeks väita, et kokkuvõttes palju uhkem kui need teised ja tõotab veel paremaks saada.
Igatahes võtsime kodanikupäeval suuna sinna. Tee kulges läbi muinasjutuliste Lahemaa padrikute:
Mõisahoonete vahel navigeerimiseks mässisime aga kubukad jälle kenasti sisse ja kõigil oli põnev:
Kohalikus jääkeldris-restoranis, nagu ka terves mõisas, olime tol õhtul suveräänsed külastajad. Lapsed oskasid seda muidugi igati nautida:
Komm Jõmmu nimel läks lausa suuremaks rebimiseks (täpsustame: Etta veel kommi ei söö, küll aga proovis sel õhtul esimest korda nii pirni kui õuna lutsutada):
Perekond Mõtlikud:
Etta:
Ja Gustav:
November 25th, 2008
“Vaatame veel seda pahategude multikat!” nõuab poeg. ???
“See, kus pahad jänkud tegid silpa-solpa! Kolli-multikat ärme enam vaata, see on väga HÕUDNE!”
Eile vaatas ta hingestatult just kolli-multikat (Monsters Inc) ja polnud häda midagi. Seni on ta tõeliselt hirmsaks tunnistanud vaid Lion King II (”lõvipoja-multika”), mille vaatamine jäi pooleli sealt kohalt, kus lõvipojad lähevad vanemate keelust hoolimata elevantide surnuaiale. Ja tõsi ta on, tegemist on tõesti jubeda multikaga, eriti muusikalise poole pealt. Tegelikult hakkab Gustavil tavaliselt ka autos Naksitralle vaadates kõhe siis, kui Muhv kasside saarele meelitamiseks järve suure keeduspiraaliga ära aurustab. Selle koha peal palub Gustav tavaliselt lülitumist Muumidele.
Ei ole midagi uut siin filmimaailma koledustes. Emme oli lausa 10aastane, kui põgenes õudusega kinosaalist, kui King Kong hakkas madu pooleks väänama. Ja oli koguni üle 20 aasta vana, põgenedes samamoodi siis, kui kääbikud maa-aluses koopas mingi jubeda suure ämbliku otsa komistasid.
Ei usu, et meie poeg vaatab liiga palju multikaid. Jah, millalgi suvel, kui ta veel lasteaias ei käinud, vaatas ta hommikuti Disney-kanalit ja siis võis küll täheldada sagenenud löömist, eriti jalaga, mis on selge märk Tommy&Jerry, Donaldi&Miki kamba silmatorkava agressiivsuse mõjust. Aga Shrek (1.-3.), kalapoeg Nemo ja isegi Simpsonid on selle poolest väga lahedad multikad, et neid saab kogu perega vaadata ja seal on huumorit ja mõtlemisainet igale tasemele. Nagu ka Shrek ütleb: “Ogres are like onions - they have layers.”
November 25th, 2008
Mõtlesime minna täna õue lumememme tegema, aga võta näpust - lumi üldse ei pakkinud! Vaatasime siis niisama ringi. Lumi oli veidi kokku vajunud ja meie aia tublid “puud” paistavad juba välja:
Aia taga toimus suurem sagimine, vist linnukeste talipäevad:
Mõtlik loodusteadlane välitöödel, mõistagi ämbri ja labidaga:
Kena jõuluehte saanud iga aiapost:
Toas läks aga hiljem lausa mängupõrguks - Gustav muretseb omal initsiatiivil Etta meelelahutuse pärast:
November 24th, 2008
Täna hommikul avanes aknast tõeliselt idülliline talvemaastik. Kena küll, aga väravast väljumiseks tuli esmalt veidi kaevetööd teha. Ühte lumesahka nägime ka mööda kihutamas, aga meie kvartalisse ta muidugi ei hakanud sisse põikama. Meil jäi võimalikke koletuid teeolusid kartes minemata ka Ettaga nina-kõrva-kurguarstile ja kuna Gustav hankis järjekordselt Tartust nohu, ei pidanud ka tema “tööle” minema. Nii et pakkisime tited kubukateks ja läksime õue vaatama, mis torm meie õuele kokku on toonud. Lund on kohati ainult kümmekond sentimeetrit, kohati aga üle meetri. Gustav kui kärbeskaallane näiteks seisab hange otsas, mille all on ka meie kuusehekk:
Liumäest keeldus ta alla laskmast enne, kui “emme teeb selle rätikuga puhtaks!”. Kuna seda ei juhtunud, ei kõlvanud ka alla lasta:
Kuna emme kühveldas suure labidaga lund, siis võttis Gustav ka solidaarsusest oma kühvli välja ja asus tegutsema:
Talvised vaated: harilik kuusk aia taga ja kanada kuusk aia sees, vahvad lumemütsid mõlemil:
Uus avastus oli lumejalgpall. Seda vist harrastavad ka pärisjalgpallurid ja ilmselt on tegu päris tõhusa trenniga:
Igatahes Gustav oli üsna ruttu omadega täitsa läbi:
Ja siis avastas ta, et märksa tõhusam on pall lihtsalt kätte võtta:
Meie aia ainus marjakandja - jugapuu, mille mammud on ju küll kenad, aga väga mürgised:
Onkel jätkas aga lumes rahmimist, endal keel vestil, ja nõudis suurt vaeva, et teda tagasi tuppa saada:
Mina lumekuningas!
November 24th, 2008
Vaevalt jõudsime möödunud nädalavahetusel Tartust naastes tõeliselt rõõmustada, et meie koduuulitsale on lõpuks ometi jõudnud tänavalgustus, kui see juba järgmisel päeval esmalt tihedasse lumesattu kadus ning seejärel kadus üldse igasugune valgus. Tõeline lumetorm ulgus ja möirgas terve ööpäeva:
Esmalt jäime ilma internetist, siis ka elektrist. Voolu kadumise (Gustav mäletab selgelt meie viimast elektrikatkestust ja räägib siiani õudusvärinaga hääles, kuidas “ma kardan voola!”) suurim miinuspool on peale pimeduses konutamise ja küttesüsteemi ülesütlemise ka see, et igasugused “targad” kodumasinad hakkavad piuksudes märku andma, et nende ramm on nüüd otsakorral. Nagu me seda ise ei oskaks arvata!
Aga teisalt on ju päris muhe romantika küünlavalgel pereringis istuda. Pärast tegime ka kaminasse tule, nii et isegi polnud enam külm:
November 20th, 2008
Kes Endlit teavad, on kursis, et linnakorteris elades laias ta mööda tuba, aga nüüd on temast saanud toimekas üle-küla-kass, kes peab leppima vaid isikliku punkriga maja pimedamates sfäärides. Aga ta on vähemalt optimistlik ja pole kaotanud lootust, et mõnikord ehk langeb talle ikkagi osaks pidulik kutse tuppa. Endli animeeritud look-a-like’iga võite tutvuda siin, kes veel näinud pole:
November 20th, 2008
“Küll teie poisid on ühte nägu,” tõdes ühe Gustavi rühmakaaslase ema eile, kui me Ettaga venda koju tooma läksime. Sarnasuse koha pealt jällegi väga originaalne avaldus, aga minu meelest oleks võinud ju Etta roosa tutimüts siiski valjult omas keeles kõneleda ka kõige pimedamatele. Okei, tal oli tõesti seljas Gustavi vana sinine kombekas ja ka turvahälli sisu on meil sinine.
Sinises kombekas jaanuaris 2007:
Sinises kombekas novembris 2008:
Igatahes ei tõtta me nüüd poodi Ettale roosat kombinesooni ostma, küll aga niipea, kui tüdrukul juuksed kasvama hakkavad, laseme neil vohada, nii nagu torust tuleb. Et ta ei peaks varateismelisena elama läbi seda, mida tema emme, kui ta käis koos emaga vaatamas tädi Ave tantsutrenni, kus treener küsis: “Millal siis poisi trenni toote? Peotantsus on sihvakaid poisse alati vaja!”
Juukseid seni veel eriti pole, aga roosat jagub nii selga kui ka põskedele:
Roosad on ka meie kodu raskeimini ligipääsetava akna peale kaunistuseks elama asunud pojengid. Neid ei pea õnneks kastma, küll aga võib pesta sooja veega. Kellele meeldib, soovitame külastada Shishi hiljuti massidele avatud kauplus-ladu Haabneemes:
November 20th, 2008
Teise talvise ilma puhul tegime kodukandis pikema ringkäigu. Alustasime oma aiast, kus tervitas meid karge talvepäike:
Juba mõnda aega köidab lähedalasuvas metsatukas tähelepanu üks tavatu ehitis:
Keni hooneid jagub siinkandis aga küll ja veel:
Mõned viivad lausa tagasi ennemuistsesse aega:
Värskema aja ehitis on meie küla KERGLIIKLUSTEE, mis valmis, nagu Eestis kombeks, kenasti talve tulekuks. Kuigi küll mõttetult lai, on see ju esmapilgul kena:
Teed algusest lõpuni edasi-tagasi läbi käies tuleb aga tõdeda, et see on äärmiselt eluohtlik. Nimelt on umbes kilomeetrise ja üsna järsu mäenõlva peal paikneva kurvilise teejupi kohta neli sunnitud maanteeületust. Meie asumi teeotsast aga ei saa kuidagi kuiva jalaga rattateele, vaid tuleb kõigepealt liduda vankrit logistades üle sõidutee ja siis kolistada üle kiirelt maltsa kasvanud mururiba. Ning siis lõppeb tee järsku keset tühermaad lihtsalt ära. Ma loodan, et usinad vallaametnikud-teeehitajad parandavad need vead varsti:
Aga loodus on siiski veel värviline ja pakub kergliiklusteelt eluga pääsenuile silmailu:
November 19th, 2008
Teist korda elus sai Gustav kogeda seda erilist ehedat üllatust, kui hommikul aknast välja vaadates on maa valge ning siis botikud jalga tõmmata ja teha värskele nätskele lumele esimesed jäljed:
Ja kujutad ette, isegi kiik on lumine. Gustavi Koristusteenused OÜ-l oleks siin päev otsa toimetamist, aga paraku “minu töö on lasteaed” nõudis oma:
Ettal on jällegi hea meel, et emme sai lõpuks - ja just lume tulekuks! - vanavanaema abiga valmis uhke tutiga talvemütsi. Vanale muidugi teeb omakorda palju nalja, kui Etta teeb nalja:
November 19th, 2008
Albert polnud veel nädal aega vanagi, kui juba võttis kätte ja kukkus üle ilma skaipima. Etta kui kogenud häkker jälgib noort kolleegi huviga:
