Tita-Etta edusammud
August 22nd, 2008
Kõhutamine ei ole enam mingi probleem:
Tähelepanu teeb alati tuju heaks:
Juba hakkab asju haarama:
Aga kogu see trallitamine väsitab ikka ära:
Kõhutamine ei ole enam mingi probleem:
Tähelepanu teeb alati tuju heaks:
Juba hakkab asju haarama:
Aga kogu see trallitamine väsitab ikka ära:
Sellal, kui ülejäänud pere Peipsi ääres tuuritas, ootas Gustav kannatlikult Tartus. Siin on tal oma lemmikkohad, näiteks purskkaev Raekoja platsil:
… ja samas asuvad kenad talupojakujud:
… ja Cafe Noir’i terass, kus õhtuti näidatakse ka multikaid (ja saab seega onudele õpetada, kuidas dvd masinasse käib) ja kus võib kohata vanu tuttavaid:
… ja muidugi meeldib mamma juures, kus viimati sai öölaulupeo saatel kõvasti rokkida:
Selle sissekandega tervitame eelkõige onu Pahtut ja onu Kristjanit!
Üleskutse ka kõigile teistele sibulasõpradele - kui tahate oma talvevarusid täiendada, siis ärge ostke Selverist Poola sibulaid, vaid minge ja tooge neid Peipsi äärest! Ökoloogiline jalajälg jääb väiksem, kohalikud saavad tööd ja leiba ning ehk saab regionaalareng pisutki hoogu, rääkimata teel osaks saavast silmailust.
Igatahes meil on nüüd kodus umbes tonn sibulat. Tulge läbi või kutsuge külla, saate ka osa!
Lisaks sibulale on pakutaval ka kartul, tomat ja kurk:
Ka jõuluvana oli tulnud suvist lisaraha teenima:
Suitsukala sai muide vaid järve ülemisest otsast. Tõsi küll, see konkreetne saak tõi mitte just nauditavaid tagajärgi:
Niimoodi neid sibulaid seal koristusperioodil kuivatatakse. Ja “eto eshjo malo”, nagu perenaine teatas:
Ja tõesti, tagaaias oli neid kõrgete peenarde peal veel kantmeetrite kaupa oma järge ootamas:
Kogemuse põhjal võime kinnitada, et sibulavanikute hinnad on järve allosas soodsamad, vanikusidumiskunst aga parem:
Midagi ka vampiiride peletamiseks:
Hinnaläbirääkimised. Üks asi on see, kui üks või teine pool ei oska päris hästi eesti või vene keelt, aga kui matemaatikat ei mõista kumbki, siis on bisnes raskendatud:
Mitu aastat on sellest juttu olnud. Nüüd tegime ära! Peipsi järv sai ülevalt nurgast peaaegu alla välja läbi sõidetud. Aega võttis seiklus kokku ainult poolteist päeva. Ja tõsi ka see, et Gustav veetis samal ajal kvaliteetaega mammade-papade seltsis.
Teel Tallinnast itta oli meie esimene vahepeatus Vihula mõisas. Väga maaliline koht ja soovitame soojalt ööbimiseks, mida meie kahjuks veel seekord ei kasutanud:
Küll aga testisime kohalikku kööki. Soe kartulisalat peekoniga oli igatahes väga hea:
Öömajaks valisime hoopis Saka mõisa (pseudostiilis kõrvalhoone). Arusaadavatel põhjustel eelistasid saksa kolleegid ööbida õue peal oma telgis:
Teine päev algas Narva-Jõesuust. Hoolimata viimase aja looturikkast entusiasmist pakatavatest promoartiklitest meenutab see koht siiski ilmselt kõige enam Tshernobõlit - tühjana seisvad hiigelhooned palistamas promenaade, millel ei jaluta ainsatki hingelist. Ühtegi legendaarset puitpitsvillat me ka ei näinud, isegi lagunenud kujul mitte, küll aga ohtralt moodsaid jubetismaju mitme-setme viilkatusega. Kõige kobedam maja oli kohalik õigeusukirik:
Vana kuursaali “ehivad” hirmuäratavad reklaamid:
Näide tänaseks hosteli-staatusesse langenud kolosssanatooriumist (ja see oli veel üks tillemaid):
Tõsi, ühte pitsitatud puumajakest võis ranna servas siiski näha. Kaetud kõneka “graffitiga”:
Baltimaade suurimaid randu täitis siiski vaid igav liiv ja tühi väli:
Üks väike suvitaja ei lasknud sel trööstitul pildil end häirida:
Märksa muhedam pilt avanes pärast Jõhvide-Ahtmete jms kaevanduslinnakute läbimist tillukeses Vasknarvas, kus on kenas korras kirik-klooster. Pole vaja küsida, kust see nimi pärineb:
Otse Narva jõe äärde võib osta krundi uhke vaatega Venemaale:
Majapidamised on siin korras ja kannavad ilusate möödunud aegade meeleolu:
Eesti-Peipsi idapoolsemast nukist läände juhatas meile kilomeetrite viisi teed võimas kaljukotkas (kelle tabamiseks oleks küll vaja paremat kaamerat). Aga et miks me üldse arvame, et see oli Eesti suurim kotkas? Sest kus mujal kui Peipsi-äärsete hiigelsoode männilatvades võiks pesitseda see võimas lind, keda meil on järel vaid paarkümmend pesakonda?!
Peipsi läänenukk Kuru rannas:
Otsisin, mis ma otsisin seda muinasjutulist randa, kus tosin aastat tagasi noore ja lõbusana sai meeldivalt aega veedetud, aga see ei olnud enam sama koht. Isegi vesi, mis varem sumedalt sädeledes silmapiiril taevaga kokku sulas, veeretas nüüd sootuks verekarva laineid. Järeldus: mitte et vanasti oligi muru rohelisem, vaid ma ise olin pime:
Peipsi läänekalda väikelinnade aedade menukaim kaunistus pole mitte aiapäkapikk, vaid valge-toonekurg. Küsitakse lapseõnne?
Maailma ilusaima vaatega surnuaed Kallaste liivakivipaljandi kõrval:
Kallaste ja Mustvee olid üldse selle reisi suurimad positiivsed üllatajad. Selle kandi ja järve alumise külje vanausuliste külakeste sibulamüüjatest tuleb veel eraldi sissekanne.
Vahepeal põikasime Alatskivile, kus muuseas tegutseb Apollo Belvedere-nimeline restoran, mis pakub päris head kodutoitu. Tegelikult pole ka see nimi just kuu pealt võetud, sest nimelt toosama Kadrioru parki ehtiv Apollo-kuju asus algselt siinkandis metsas, kivi otsas. Kuidas ta aga Kadriorgu sattus, võiks keegi täpsemalt välja uurida ja meile teada anda:
Alatskivi loss on hoolimata tõigast, et ta sai Balmorali pealt oskamatult maha kupitud, siiski väga uhke, kuigi muidugi hetkel veidi nukker:
Etta annab teada, et tema ei taha olla (nii kole) mõisapreili:
Paar korralikult kordatehtud ruumi oli lossis siiski ka. Keegi võiks tahta siin pulmi teha;)
Viimase saare-reisi eesmärk oli tegelikult Diana ja Aivo pulmapidu. Esmalt laulatus Kuressaare Laurentiuse kirikus ja siis pidu Pihtla vallas.
Närviline peigmees kontrollib, kas pruut on ikka tulemas:
Ikka tuli;)
Kirikulisi. Etta ja issi:
Tädi Ave ja onu Tauno:
Ja üks sinise silmaga mehike “papa Juvega”:
Pruut ja tema tüdrukuteõhtulised:
Veel enne, kui Diana jõudis hakata oma vana nime Kuressaare randa uputama, oli kohal juba kiviheidet testiv vägimees:
Ja siis sai ka pruut õhtujuhi mahitusel sama proovida:
Pruutpaar saabub peopaika:
… kus ees ootasid juba röötsakil pidulised (selle batuudi peal kargas Gustav end poole ööni oimetuks):
Peo lõppakord: pruudipärg ja peiukaabu (?!) said maha mängitud - üllatus-üllatus! - tädi Avele ja onu Taunole:
