May 29th, 2007
Kui õues on 30 kraadi, siis kolib elamine-olemine õue. Näljane Gustav ja sportlik Ott mõtisklevad maailma asjade üle:
May 29th, 2007
Suur vaimustus lusikatest ja igemes sügelevad purihambad sobivad suurepäraselt kokku:
Sellega seoses meenub jälle üks vana anekdoot:
Venelane läheb arsti juurde ja kurdab:
“Alati kui ma teed joon, tunnen paremas silmas meeletut valu.”
Arst soovitab: “Teinekord võtke ikka lusikas klaasist välja!”
Või teine anekdoot:
Stirlitz hakkas saksa spiooniks. Rääkis perfektselt keelt, teadis kõike kultuurist, mõistis nalju jne. Aga ometi reetis end ootamatult: teed juues pani ta harjumusest parema silma kinni.
Lisaks siia juurde veel ühe mõtte.
Enam ammu ehk täpsemalt juba pea aasta ja neli kuud ei ole miskit üllatavat hüüatustes “oi kui issi nägu poiss!”. Aga vaatame nüüd siiski lähemalt:
Ja siis võrdleme:
Tulemus: pupillide arenguga on veel aega, aga muidu nagu emme silmast kukkunud! Või mis?!
PS Noor ema fotol ei ole manustanud narkootilisi aineid, vaid sai silmanägemise süvakontrolli soodustavaid pupille lõdvestavaid tilku;)
May 29th, 2007
Kodus võib igasugust pulli teha ja ei pea muretsema, mis teised sellest arvavad (mitte et see muidu nüüd mingi teema oleks). Selmet ihualasti ringi lipata või valju mussi saatel ennastunustavalt sheikida eelistas Gustav pakkuda sisu oma mängukastile. Ta keeldus sellest väljumast terve tunni jooksul, vaatas telekat ja aegajalt lehvitas ekraani suunas lusikaga (see instrument on viimasel ajal kõige enam IN):
Teine hobi on skaibi telefoniga helistamine. Tavaliselt valib ta tädi Ave numbri, sest see on lihtsalt kontaktide seas esimene. Ja mitte üks või kaks, vaid ikka viis-kuus korda järjest. Aga sedakorda vestles ta pikemalt vanaemaga, et leppida kokku pühapäevane deit:
Õhtuti, kui issi koju saabub, võib emme ära unustada, et tema on Gustavi jaoks mingi oluline tegelane. Siis on issi A ja O, keda toidetakse sõna otseses mõttes peo pealt oma lemmikute, kollaste viinamarjadega:
May 29th, 2007
Üsna tüki aja järel sai Gustav kokku Marta ja Karmeniga. Kõigepealt veedeti aega Da Vinci restoranis, täpsemalt küll Leonardo kohvikus. Nimelt restoranis ei pidavat vabu laudu olema, ütles ettekandja Marco kiirelt, kui oli meie seltskonnale põgusa pilgu heitnud. Ei pea vist täpsustama, et kahe tunni jooksul ilmus sinna ehk kaks lauatäit inimesi… Aga ka kohvikupoolel ei teinud me just teisi külastajaid õnnelikuks. Kõrvallauas istuv härra teatas laste häälekate sõnavõttude peale häiritult: issand jumal, üks lõpetab, teine alustab!
Aga kokkuvõttes ei olnud väga hull. Kui just ei pidanud laua taga istuma, oli täitsa tore:
Edasi läks Karmen koju ning Kusti ja Marta linna peale patseerima. Esimene peatus oli Tornide väljaku mänguplatsil, kus pärast mõne väiksema mänguhuvilise külilitõukamist võis mõnuga liivakasti sukelduda:
Ja siis liumäel ülevalt alla või alt üles üks sõit teha:
Läbi Sch(a)nelli pargi ja üle Toompea võeti järgmiseks sihikule viimase aja kuumim turismimagnet Tõnismäe. Seal laiutab nüüd ju teatavasti “hauatähise” asemel miljonikroonine lilleaas. Kohe näha, et pealinna ümbruskonna aianduspoodidest korjati kokku kõige viimased võõrasemad, et üsna maitsetult kokku sobitada Euroopa Liidu värvigamma. Aga igatahes noortele lillesõpradele meeldis see ilmselt tunduvalt enam kui üks metallisulamist kuju:
Kas Marta sai siit inspiratsiooni agronoomi või lilleseadja ametiks?
Huvitav, kas kord tuleme siia ka oma lastelastega ja räägime sellest saagast, mis aset leidis, kui meie veel alles aastased olime? Mõtleme veel!
May 22nd, 2007
After some time Gustav met up with his friend from London, Sebastian. This time, though, in a place which couldn’t be more Tallinn;)
Both of the guys had never been on a trampoline before and enjoyed it in quite different ways:
As most of the Estonian parties it was slow to get off but then there was no stopping. Some were even creating illusions: mirror, mirror on the wall, who’s the most beautiful flower of all? (Picture by
Priidu)
When there’s a party, there should be music. Gustav and Herke took care of the live act:
May 22nd, 2007
Sügav kevad on kõikjal võimust võtnud, nii ka meie aias. Aedniku hing muutub rahutuks, kunagi ei ole piisavalt vihma või päikest, taimed (peale võilillede) ei sirgu piisavalt nobedalt. Tuleb eufoorilisnärviliselt mööda aeda saalida ja imetleda looduse saavutusi, aga samas loetleda mõttes, mis kõik tahaks veel tegemist. Näiteks muru vajaks hädasti niitmist:
Siin on aga meie aia esimesed viljapuuõied, millest kasvõi mõnest võiks sügisel tulla mahlased õunad:
Kirssidega läheb veel veidi aega:
Kui aga Endel silmapiirile ilmub, ununeb igasugune muu aiailu:
Kuna hammas sai Lotta liivakastis verele aetud, siis parema puudumisel tuleb käepäraste vahenditega luua oma mänguplats (tegemist siiski tulevase peenraga):
Kuulge-kuulge, tuleb juba laste sõber issi-mees?
