June 30th, 2007
Tagasiteel loomaaiast Andeli linnaossa sõitsime metrooga, mis on võrreldes Londoni omaga tunduvalt avaram ja mugavamate sõidukitega, Vaclavi väljakule ja jalutasime möödudes suurimatest turistilõksudest, eesotsas Karli sillaga, Vltava kaldapealsel, mis on korraga sõidutee ja samas äärmiselt avatud kõigile sukelduda soovijatele:
Õhtul läksime vaatama kontorit, mille avamisse ka issi oli rohkelt panustanud. Gustav rõõmustas seal nähes Londonist tuttavat Beckettit, keda ta tegelikult oli mõned tunnid varem juhuslikult kohanud ka loomaaias. Aga no Gustav ju magas sel ajal:
Olgu Tallinnas, Londonis või Prahas, nendes kontorites peab saama mängida lauajalgpalli:
Tuur tehtud, mindi katusele sööma-jooma. Gustav on juba igas mõttes peaaegu et täitsa oma jope:
Õhtu lõpetuseks hakkas ennist osavalt kokteile loopinud onkel äkitselt tuld purskama:
June 30th, 2007
Olgu arhitektuuri ja toiduga kuidas on, Gustavi ja ilmselt eelkõige tema ema suurimaks elamuseks sai siiski käik “Kesk-Euroopa Pariisi” zooparki. Pool tundi trammi- ja veerandtund bussisõitu viis meid ühe äärelinna künka jalamile, kus laiub päris korraliku kollektsiooniga põhjalikult läbimõeldud loomapark. Eks me oleme sellest kuulnud, kui paar aastat tagasi suurte üleujutuste aegu sealt suur hulk loomi sõna otseses mõttes allavett kadus. Muide, me ei jõudnudki jõehobude juurde, et veenduda, et nemad jäid hoolimata pikast sunnitud veesõidust ikkagi ellu ja terveks.
Kohapeal selgus, et Gustavil on kalduvust rohkem ornitoloogilisteks vaatlusteks. Tema suurimaks lemmikuks osutus pingviin, keda oli aga usina sukeldumise tõttu üsna raske seebikaga jäädvustada. Aga silmarõõmu pakkusid ka graatsilised roosad flamingod:
Ka lottnokad pelikanid sundisid lähemale küünitama:
Eks nood nägid ka päris maalilised välja:
Samas jättis mossitav taapiripaar (kes oli muideks hõivanud hoopis kapibaaradele mõeldud aediku) külalise täiesti külmaks:
Ja kitsed, olgu kui nunnud tallekesed (üks näha taustal) tahes, ei pakkunud üldse mingit huvi:
Kuigi mägikitsed ponnistasid igasugu trikke teha - üks oli roninud koguni puu otsa:
Lähedalt paistis üks ilus sokk aga üsna kurvameelne:
Märksa tegusam, aga ka inetum, oli mullas sonkimisega hõivatud metssiga:
Kellest omakorda üks kohalik Tauno Kangro oli verminud vastava nägemuse:
Iga loomaaia au ja uhkus, elevandid, jäid Gustavil siiski kahe silma vahele:
Tervet loomaaeda me nelja tunniga läbi käia ei jõudnudki, sest mäkkerühkimine oli päris väsitav ja Gustav põõnas niigi pool sellest ajast rahus maha. Nii jäid tal nägemata ka romantilised nõlvad ja aasad, millele pargi kõrgemast tipust avanes uhke vaade:
June 25th, 2007
Kui su sõnavara ületab juba kümne sõna piiri, siis ei pea eneseväljenduseks enam otsima muid vahendeid ja niivõrd teisejärgulise asja nagu välimuse võib täitsa unarusse jätta ning kasvõi lontis maika väel ringi lipata:
Sõnavara iseenesest koosneb enam-vähem käibele ilmumise ja kasutustiheduse järjestuses ritta laotuna järgmisest:
1. aitäh (kostab nii saamisel kui andmisel, v.a juhul, kui arvab eseme õigusega kuuluvat endale)
2. tita (eelkõige pisikeste, aga ka suurte inimeste kohta, enamasti enda pilti nähes)
3. mämm-mämm (soov süüa)
4. mammu (soov süüa konkreetset eset, enamasti maasika või tomati kujul)
5. uua (nõudmine saada juua, aga ka lihtsalt jook)
6. buu (etteheitev noomitus vanematele, et pakutav toit on kuum)
7. issh(i) (kõik topelt s-id häälduvad portugalipäraselt susisevalt, nüüdsest tuvastatav ka pildil)
8. kissh(u) (karvane koletis, kes aeg-ajalt tuppa rammib, aga tavaliselt akna tagant mööda lippab, viimasel ajal üha sagedamini hiir või tihane hambus)
9. lill(e) (nii lilled, liblikad, linnud, lambid kui muu ilusad värvilised pilkupüüdvad objektid)
10. tei (ilmselt peaks tähendama umbes “ütle!” ehk “nimeta see ese, millele ma osutan!” - kõige populaarsem mäng viimasel ajal)
11. ai-ai (kui juba on teada, et midagi on keelatud)
12. muu (kõik loomad tema raamatutes, aga ka le coq sportifi kukk issi särgil)
13. au(a) (onomatopoeetiline vaste koerale, eriti matkides kuulmisel nende haukumist)
14. emme (küll ühel päeval otsustas seda objekti nimetada “tädi”, aga see pole hiljem kordunud)
15. tiss(h) (kuna esialgu tähendaski eelmist, siis tuli selgitada erisust)
16. kinni (viimane moesõna, enamasti kui miski jääb kättesaamatuks)
Igatahes magam(a jääm)ise kohta veel ei ole oma sõna, mis näitab ühtlasi selle tegevuse ebapopulaarsust. Seda üllatavam on see, kui noormees ise keset päeva otsustab endale aseme teha, olgu kasvõi trepi alla vihma eest varju pandud toolikatete peale, ja seal veidi pikutada:
Mõnikord võib siiski riietuse teemal lubada ka väikeseid ekstravagantsusi. Näiteks vormida oma söögipõllest hoopis bätmäni-keep ja asuda omaloomingulises liivakastis jõulistele kaevetöödele:
June 11th, 2007
Gustavil läheb tulevikus raskeks. Ta peab välja nuputama, kuidas mahutada kõigi nende geenide poolt ettenähtud karate-, füüsika-, plokkflöödi-, kunsti- ja kandletundide ning arvuti- ja loodussõprade ringi kõrvale veel need hobid, millega ta ise tegeleda tahaks. Näib, et noormehes on tärganud huvi male vastu:
Suur titt jälgib sind!
Siis paistab olevat kireks mägironimine. Kuniks emme “ennastunustavalt” pesu kuivama pani, oli Gustav turninud laua peale, et teha paar kõnet lastekaitseametisse:
Ja onude Davidi ja Marguse eeskujul muidugi jalgpall (nagu eelmiste piltide pealt kostüümivalikustki ehk silma jäi):
Ja, miks ka mitte, omandada lõpuks hoopis aednikukutse Räpina aianduskoolist?! Seda ennustas ka kunagi üks esimesi sissekandeid siia päevaraamatusse:
June 11th, 2007
Nagu teada, ja siin varemgi nenditud, toob soe ilm päevavalgele igasugu huvitavaid nähtusi, looduse kapriise ja vingerpusse, mis muidu pimedas ja jahedas vaguralt vaka all püsivad.
Kahjuks ei õnnestunud pildile jäädvustada pisikest pruuni, aga kena sakimustriga rästikupoega, kes otse Gustavi nina alt Hagudi aias mööda roomas. Veidi üle 20 aasta tagasi nägi Gustavi ema pea samas kohas suurt halli musta siksakiga madu maasikapeenra vahel kerratõmbunult peesitamas. Aga muidugi tema vanemad ei uskunud noore herpetoloogiahuvilise juttu ja pidasid nähtut parimal juhul ehk sisalikuks (keda sealkandis tol ajal ka tõesti rohkelt ringi liikus ja kelle sabahülgamise kunsti isehakanud zooloog ka edukalt testis).
Õnneks ei ole liblikad, eriti ilmselt öise eluviisiga rasvased isendid, niivõrd vilkad nagu kodumaa ainsad mürkmaod. Üks säärane jäi objektiivi ette koduaias. Pikkust ligi sõrmejagu, paksust ka omajagu, nägi ta küll välja hirmuäratav, ent samas ka päris muhe:
Palju hirmsam elamus tabas meid aga siis, kui emme otsustas lõunasöögi valmistamiseks lõpuks ette võtta Ökosahvrist umbes kaks nädalat varem tellitud ökojuurikad, mida ta oli hoolega hoidnud kodusahvris ehk meie kasvuhoone-tüüpi elamise kõige jahedamas nurgas, triikimistoas.
Ilmselt on need ökoviljad tõesti niivõrd säilitusainevabad, et kaks nädalat hoidmist ei tule kõne allagi. Näide mahlakatest porganditest, 2 nädalat hiljem:
Ja ka peedid ei olnud just palju joviaalsemad:
Kuigi me tellime Ökosahvrist kindlasti veel ja rohkemgi, oleks siinkohal ettepanek keeleuuendajatele. Sõna “öko” kõlab peaaegu nagu “öka”, ja kahjuks antud juhul toetas kõlalist samastumist ka (õnneks vaid) visuaalne kogemus.
Siiski leidub igas tõrvatünnis ka meetilk ja pärast koduste raskeid läbielamisi valmistab issi neile õhtuti imemaitsvat magustoitu, mille komponentideks on koor, kohupiim ja maasikad (ja natuke shoksi peal):
