June 30th, 2007
Tagasiteel loomaaiast Andeli linnaossa sõitsime metrooga, mis on võrreldes Londoni omaga tunduvalt avaram ja mugavamate sõidukitega, Vaclavi väljakule ja jalutasime möödudes suurimatest turistilõksudest, eesotsas Karli sillaga, Vltava kaldapealsel, mis on korraga sõidutee ja samas äärmiselt avatud kõigile sukelduda soovijatele:
Õhtul läksime vaatama kontorit, mille avamisse ka issi oli rohkelt panustanud. Gustav rõõmustas seal nähes Londonist tuttavat Beckettit, keda ta tegelikult oli mõned tunnid varem juhuslikult kohanud ka loomaaias. Aga no Gustav ju magas sel ajal:
Olgu Tallinnas, Londonis või Prahas, nendes kontorites peab saama mängida lauajalgpalli:
Tuur tehtud, mindi katusele sööma-jooma. Gustav on juba igas mõttes peaaegu et täitsa oma jope:
Õhtu lõpetuseks hakkas ennist osavalt kokteile loopinud onkel äkitselt tuld purskama:
June 30th, 2007
Olgu arhitektuuri ja toiduga kuidas on, Gustavi ja ilmselt eelkõige tema ema suurimaks elamuseks sai siiski käik “Kesk-Euroopa Pariisi” zooparki. Pool tundi trammi- ja veerandtund bussisõitu viis meid ühe äärelinna künka jalamile, kus laiub päris korraliku kollektsiooniga põhjalikult läbimõeldud loomapark. Eks me oleme sellest kuulnud, kui paar aastat tagasi suurte üleujutuste aegu sealt suur hulk loomi sõna otseses mõttes allavett kadus. Muide, me ei jõudnudki jõehobude juurde, et veenduda, et nemad jäid hoolimata pikast sunnitud veesõidust ikkagi ellu ja terveks.
Kohapeal selgus, et Gustavil on kalduvust rohkem ornitoloogilisteks vaatlusteks. Tema suurimaks lemmikuks osutus pingviin, keda oli aga usina sukeldumise tõttu üsna raske seebikaga jäädvustada. Aga silmarõõmu pakkusid ka graatsilised roosad flamingod:
Ka lottnokad pelikanid sundisid lähemale küünitama:
Eks nood nägid ka päris maalilised välja:
Samas jättis mossitav taapiripaar (kes oli muideks hõivanud hoopis kapibaaradele mõeldud aediku) külalise täiesti külmaks:
Ja kitsed, olgu kui nunnud tallekesed (üks näha taustal) tahes, ei pakkunud üldse mingit huvi:
Kuigi mägikitsed ponnistasid igasugu trikke teha - üks oli roninud koguni puu otsa:
Lähedalt paistis üks ilus sokk aga üsna kurvameelne:
Märksa tegusam, aga ka inetum, oli mullas sonkimisega hõivatud metssiga:
Kellest omakorda üks kohalik Tauno Kangro oli verminud vastava nägemuse:
Iga loomaaia au ja uhkus, elevandid, jäid Gustavil siiski kahe silma vahele:
Tervet loomaaeda me nelja tunniga läbi käia ei jõudnudki, sest mäkkerühkimine oli päris väsitav ja Gustav põõnas niigi pool sellest ajast rahus maha. Nii jäid tal nägemata ka romantilised nõlvad ja aasad, millele pargi kõrgemast tipust avanes uhke vaade:
