October 15th, 2008
Kui on ilus ilm – ja viimasel ajal on õnneks üsna palju olnud -, siis me käime Gustavil lasteaias järel vankriga. Etta on vankris ja tema suur vend istub tagasiteel korralikult serva peal. Terve teekond saab sisustatud mööduvate autode valjuhäälse kommenteerimisega. Uus asi on epiteetide lisamine: “See on üks VANA Mercedes!” (tegemist tõesti sellise vanemat tüüpi sõidukiga) või “See on PAHA auto!” (üks hull kihutas mööda nii kiiresti, et isegi marki ei olnud võimalik tuvastada).
Nüüd aga lisavad meie teekondadele põnevust pea kohal kriiskavad linnuparved. Õnneks eriti palju teisi jalakäijaid meie külade vahel ei ole ja seega võime lindudele üsna kõvasti järele laulda:
Teele-teele, kurekesed, üle metsa, maa,
üle suurte mägede ja üle mere ka,
ikka-ikka lõuna poole, kus Egiptimaa.
Ja veel, kui meil oleks Kuuse-taat kambas, siis võiks meenutada rahvatarkust: Kured läinud, kurjad ilmad! Homsest pidigi jälle sadama hakkama.
October 10th, 2008
Esmakohtumine: Etta Margaret (1 kuu) ja Etta Lin (5 kuud):
Praegu me veel lamame…
Aga see lõbu saab rutem otsa kui te arvatagi oskate!
Suur Etta teise emaga:
Väike Etta oma emaga:
Palju õnne Marisele, Pärtlile ja Martale ning soovime väikesele Ettale tubli kasvamist!
October 10th, 2008
Õhtune mängupõrgu Gustavi juures tema suure lemmiku Marta seltsis. “Nintendosid” jagus mõlemile:
Sõbralikult jagati ka söögitooli:
Onu Andres ehitas võimsa roboti:
Salajased helgusehetked:
Suur tänu isadele! Teeme seda veel, eks!?
October 10th, 2008
Ikka ja jälle küsitakse, et kuidas teil siis peres selle armukadedusega on. Ses mõttes, et kas Gustav on ikka tige, et äkki ühel päeval ei olnud ta enam ainuke emme-issi silmatera.
Jah, eks alguses oli raske. Ta ei olnudki mitte niivõrd pahane selle pisikese asja peale – ja ilmselt ei saanudki ta täpselt aru, mis pamp see päevad läbi diivani peal pikutab – kuivõrd issi ja eriti emme peale, et nende tähelepanu ei kuulunud enam täielikult talle.
Nüüd, kui Etta hakkab iga päevaga üha rohkem tema moodi minema, askeldab mänguasjadega ja tahab suhelda, võtab ka Gustav teda juba “täieõigusliku” pereliikmena. Topib talle lutti suhu (“Ettal on jälle näpp suus!”), käib teda kruttimas (“Etta tahab vaadata!”) ja ronib tema juurde teki peale kõristeid kolistama (“Etta tahab mängida!”):
Kõige huvitavam on nende omavaheline “vestlus” – Gustav hakkab Ettale vastuseks koogavaid häälitsusi tegema ja lõpuks mõlemad lõkerdavad naerda. Eks mõnikord läheb Kusti liiga hoogu ja teeb haiget ka, aga alati, kui ta ilmub vaatevälja, tuleb väikese õe näole vaimustunud lai naeratus:
October 7th, 2008
Ilm on sügiseselt karge ja ilus, emme korjab õues piparmünti. Gustav tuleb appi ja ise seletab: “Ma olen hea poiss. Ma aitan emmet. Ma olen abielus!”
(mõttes oli ilmselt sõna “abivalmis”, aga võis olla ka järjekordne mõjutus Muumide-saagast)
October 6th, 2008
Papa (54 aastat) ja Etta (5 kuud) – sama kuklajoon, sama soeng, sama huumorisoon:
Etta ja mamma:
October 4th, 2008
Nüüd, kui emme on põdur ja issi jälle kodus, tuleb sellest viimast võtta ja nõuda kõiki meelelahutusi. Kõigepealt õue kiiga-kaaga tegema!
“Mis auto SEEE on?!”
Ise küsin, ise vastan: “Volkswagen!”
Kiisu Endel on kutsumuselt akrobaat (kuigi tegelikus elus vaid kalandusinspektor):
“Ma tahan KAAA minna!”
Uusi kostüüme lehmakeste juurest:
Vahepeal lahenes ka üks kõnemüsteerium: mida tähendab Gustavi keeles “a le tate piste!” – “nice doing business (with you)!”
October 1st, 2008
Viis päeva enne viiekuuseks saamist hakkas Etta ametlikult end ringi keerama. Esimene omal algatusel pööramine seljalt kõhule toimus küll juba viis päeva tagasi Tartus, aga see ei lähe päriselt arvesse, sest pind oli kaldu.
Täna rullib ennast juba suure hoolega – esmalt vonksti üle külje ja tagumik uppi:
… siis tulevad suure hädaldamise saatel lõpuks käed järele ja saab pea püsti:
… ja suure töö eest võib ennast maitsva sõrmega premeerida:
