February 28th, 2009
Vastlanädala lõpetuseks toimus Gustavi lasteaias üritus, millest olid palutud osa võtma ka lapsevanemad. Ja nagu ikka, olid viimased tegemistest palju enam haaratud kui nende võsukesed. Pärast said jõudu katsuda ka vanemad, aga esmalt pidid lapsed vanu vastlakombeid järgides ajama “siga põllule”:
Seejärel läksime oma pikki linu nõutama. Gustavil muidugi oli terve lasteaia peale ainsana papa pärandatud stiilne puust retrokelk, mida ta ise siiski paistis häbenevat (”Lähme koju, ma ei taha kelgutada!”):
Ja mis seal salata, innovatsioon pole asjata. Sellal, kui teised lapsed tuhisesid oma voolujoonelistel plastmassitükkidel pea majja välja, jäi Gustavi rautatud jalastega puukelk kenasti poolele mäele pidama:
Gustavi usu peo edukasse jätkumisse suutis taastada vaid neoklassikaline eestlaste vastlameelelahutus: le grille. Kasvataja Moonika abiga käis ta hoolega “oma viinerite” valmissaamist kontrollimas:
“Ma olen ablas poiss,” tavatseb ta viimasel ajal öelda. Ja põhjusega. Taustaks mängisid (soome saanile asetatud sangast) Mõmmi ja Postikana ja Äpu surematud telemuusikahitid:
Pärast viit viinerit, kahte tükki leiba ja kaht tassitäit ränkmagusat teed: võis vastlatralliga rahule jääda:
February 26th, 2009
Samal ajal, kui riik teeb kampaaniat, et lapsevanemad hoiaks oma võsukesi internetikoleduste eest, on meie peres muidugi üha kasvav nõudlus arvuti ja interneti järele. Gustav nõuab igal võimalusel arvutist “õu-õu-muusikat” või “pahade jänkude multikat”. Ja Etta muidugi tahab ka kõike seda, mida tahab tema suur ja võimas vend. Nii võib mõnel õndsushetkel, mil issi ongi oma arvuti laste rõõmuks välja andnud, minna selle taga suuremaks kakluseks (sest “Etta ju vajutab valesid nuppe”), aga see päädib sootuks ilmajäämise hirmus siiski teineteisemõistmise ja ühise huvi pealejäämisega:
February 26th, 2009
Veetsime vahepeal paar päeva Hagudis. Gustavil on seal oma kindlad hobid, millega tuleb iga kord tegeleda:
1. Nööpide sorteerimine mamma õmbluskarbis:
2. Klaveri mängimine koos “mikrofoni” (pisike must taskulamp) laulmisega:
3. “Gustavi ja Alberti tubades” ringijooksmine:
4. Koos Sassuga jalutuskäik rappa, kus seekord korjasime mammale pajuutusid:
February 26th, 2009
Isand mesimumm oma kahe punatriibulise putukaga:
Vahepeal said kaks viimast ka arstil terveks tunnistatud ja üle kaalutud-mõõdetud ja tulemused olid järgmised:
Gustav (3 aastat): pikkus 102 cm ja kaal täpselt 13 kg.
Etta (9 kuud): pikkus 74,5 cm ja kaal 8,54 kg.
Eilsest on Etta jälle palavikus ja hambaid ei ole tal ikka.
* - Eduard Vilde samanimelise jutustuse prototüübiks oli väidetavalt Gustavi ja Etta esiesivanem, hilisem kooliõpetaja Eduard Avik
February 21st, 2009
Haiguse tõttu jäi Gustavil teist aastat käimata ka omaenda sünnipäevapeol:(( Õnneks oli kohal teine sünnipäevalaps Manju, kelle eritellimusel oli tänavune tort shokolaadist ja Sniffiga:
Gustav pidi samal ajal leppima sellega, et temani jõudis kaude suur hunnik kingitusi, mida ta kohe suure õhinaga avama asus. Eriti menukaks osutusid “roboti-klotsid” (neid armastab eriti ka Etta) ja Lego-auto koos selle juurde kuuluva muliseva bensiinipaagiga. Ja kuigi Gustav oli esialgu suures vaimustuses ka oma uuest “Einzh Õuvenist”, tekitas see kink ilmselgelt veel suuremat elevust ühes veel suuremas poisis:
Niipea, kui issi oli tuhatnelja Statoilist toonud vajaliku suurusega patareid ja seadnud puldid-süsteemid töökorda ning pannud autole hääled sisse, pistis Gustav ehmunult plagama ning karjus: “Pane see auto ära!” Ja nii ta nüüd issi suureks kurvastuseks ootab “garaazhis” (kapi all) omaniku leebumist:
February 21st, 2009
Mitte enam seitse või kolmteist - nüüd teab Gustav täpselt, kui vana ta on.
Paraku tuli juba teist aastat sünnipäeva tähistada tõvevoodis. Ja sel korral tuli ära ka kõrvapõletik, mis meie perest seni mööda käinud. Nüüd hoiame veel hinge kinni, et kõikjal levivad tuulerõuged siia ei jõuaks.
Sünnipäevahommikul oli küll lilledega tervitamas ka mamma Ester, aga see haige lapse tuju eriti ei tõstnud:
Isegi kingikotid jätsid saaja üsna külmaks:
Volgi lõbusad tähestiku-ainelised luuletused siiski suutsid pisut tuju tõsta:
February 5th, 2009
Issi oli vist päeval meie blogipostitust lugenud, igatahes saabus ta koju peotäie samasuguste küünaldega nagu olid kaks aastat ja kolm kuud tagasi ehtinud Gustavi kooki. Ainult Etta puhul tuli siis läbi ajada emme küpsetatud seenepirukaga (retsept Maru poolt Eesti Naisest). Igatahes mõlemad lapsed läksid väga elevile:
Alguses üritasime kuuma piruka sisse pista ka pisikesi küünlaid, kuid need sulasid sõna otseses mõttes ära enne kui põlema said:
Gustav oli põhiliselt elevil seetõttu, et ta oli veendunud, et “minul on sünnipäev!” ja kui me siis seletasime, et tema oma alles tuleb ja praegu on Ettal väike pidu, siis nõudis ta, et kui on küünlad, siis peab olema ka laul. Nõnda siis sai. Ja muidugi küünalde puhumine jäi ka suure venna hooleks:
Etta ise jäi selle kõige peale üsna mõtlikuks. Age ain’t nothing but a number, girl!
February 5th, 2009
Alles see oli, kui Gustav sai 9kuuseks. See tundus millegipärast väga eriline sündmus (sama kaua väljas, kui sees;) - sai tähistatud tordi ja küünaldega ja puha.
Täna sai Etta sama vanaks ja me “tähistame” seda Gustavi järjekordse haigestumise tõttu toas konutades…
Aga päevakangelase enda kohta:
Paar nädalat on roomanud, nüüd teeb juba suuri ringe ja üritab trepi peale ronida.
Käib riiulist kingi välja laadimas (eranditult issi omi).
Sorteerib huviga asju, paneb klotse karpi (Gustav seda enne pooleteiseseks saamist ei teinud).
On järjekindel ja visa. Vajadusel teeb ka vibu, ka söögilaua taga. Muidu sööb hästi, nüüd juba ka tükilisi toite. Uudistoodetest nõuab ja mekib isukalt leiba, banaani ja kurki.
Jõehobu on kahanenud poole väiksemaks ja venna vanad püksid on ka juba lühkarid:
February 5th, 2009
Mitte alati ei õpi nooremad vanemate pealt, vaid ka vastupidi. Gustav näiteks roomab mõnuga õega võidu laua all:
Seni veel on Gustav selles vallas oluliselt nobedam:
Tõeline haruldus on sellide praeguses arengufaasis see, kui nad on üksteise vastu õrnad. Gustavi jaoks on Etta praegu tõsine predaator, kelle eest pole enam pääsu ja võimalikke rünnakuid tuleb ennetada omakorda rünnates. Isegi kallistused on pigem sellised pikaliväänamised:
February 5th, 2009
Telliks siis pojale ka uue biomeetrilise passi, mõtlesime. Sest Etta sai selle juba kohe, aga Gustav on KMA mõttes veel eelmise põlvkonna mees. Aga kui Gustavit paluda pildi jaoks poseerida, siis on kaks varianti: ta kas keeldub kindlalt või teeb sellist kena naeratust:
Etta aga on aga just jõudnud sellesse ikka, kus ta on varmalt valmis poseerima - võtab kasvõi keset kõige kibedamat roomamist mõtliku poosi sisse:
