April 16th, 2009
Cheesecake ei ole küll päris crème brûlé, aga kunagi tosin aastat tagasi sai Shotimaa piiri ääres ühte sellist vaarikatega isendit mekitud, mis jäi aastateks hinge peale. Sai sealt ka retsept kaasa võetud, aga ei ole õnnestunud ise ligilähedastki valmistada. Aastaid hiljem olen Londonis korduvalt katsetanud igasuguste cheesecake‘idega, viimati sai San Franciscos, juustukookide söödikute kodumaal, ära proovitud koguni “The Real New York Cheesecake, Extra Rich”, aga no ei olnud see!
Ja nüüd, palun väga, Viimsi uues ostukeskuses on selline koht nagu Delicato, mis oskab teha SEDA ÕIGET juustukooki! Olgu tal mistahes marja- või puuviljakiht peal, aga kook ise on ehe. Ma ei tea, kuidas nad seda teevad, aga nad teevad. Mämm!
April 16th, 2009
Algaja beib (nelja hambaga, muide) sai kätte emme käekoti ja kukkus seda hoolega revideerima. Kõige enam pakkusid huvi huulepulk ja -läige ja lõhnapudelid, pastakate ja rahakoti vastu ei tundnud neiu mingit huvi:
Tasub lisada, et omal initsiatiivil laoti kõik asjad pärast ilusasti kotti tagasi:
April 16th, 2009
Naudime perega Muhumaal mõisarestoranis hubases küünlavalguses maitsvat õhtusööki. Tuleb ettekandja ja küsib, kas võib järgmise käigu juurde pakkuda punast veini.
“Mina lepin valgega,” vastab emme.
Osutades enda ees olevale õunamahlale, kuulutab Gustav kõlavalt üle terve söögisaali: “Mina lepin pruuniga!”
(Telefoniga tehtud pildil tited hotellitoas nautimas Gustavi valmistatud merevetikavanni:)
April 14th, 2009
Õhtusöögi järel nosis Etta pisut küpsist:
Ja Gustav leidis vanniõhtuks uued susped. Pükse kaunistab automultika megaiidol Pikne McQueen:
April 14th, 2009
Kuna issi oli Gustavile lubanud, et täna õhtul saab ta rattaga sõita, siis nii saigi. Meie perest kuulutas seega Gustav tänavuse rattahooaja avatuks ning sai sedakorda isegi väntamistehnikale pihta. Ja see oli vaid puhas rõõm:
Kohati kiskus sõit küll Endli järel kraavi:
Seejärel võeti ette teine meeste unistuste hobi – onu Danieli kingitud kaugjuhitava helikopteri testimine välioludes. Lendas õues päris hästi (ei potsanud kohe vastu seina või lage), ainult et mingist raadiusest alates kadus levi ja lennumasin kukkus alla:
Kõige suuremat vaimustust paistis sellest amatöörmudellennunudusest tundvat meie pere kolmas “mees”, Endel, kes ilmselt arvas, et tegu on mingi kummaliselt käituva linnuga, keda tasub õhust krabada:
Kogu seda komejanti jälgis toast ainitise unistava pilguga Etta-mutt (taustale on kaunil kombel jäänud ka teine tubane mutt):
April 14th, 2009
Kui juba kolm hammast on suus, läheb leivasöömine märksa libedamalt:
Iga ema õudusunenägu: laialipillutatud keedujuurikad ja rahulolematu titt. Ei tea, kas päris-Ernesaks (referents eelkõige soengule, aga miks mitte ka asendile) ka imikuna niimoodi porgandeid loopis?
Lõunasöögi lõpetuseks suutis daam end kukutada söögitooli kõrvalt põrandale nii, et lõi igeme vastu tooli veriseks. Kui Gustav kaks aastat tagasi samasuguse teoga hakkama sai, tormasime tuhatnelja arsti juurde (aga tema kukkus ka mademe pealt näoli kivipõrandale), Etta aga pesime kenasti veega puhtaks ja kogu lugu.
April 14th, 2009
Kaks nädalat pärast seemnete ja sibulate muldapanekut näeb meie tubane maitsetaimenurk välja üsnagi rohetav – lehtsalat, till ja artishokk on kenasti tärganud ja võrsumas. Lihavõttemuru kollasel alusel oli küll nii lopsakas juba meile saabudes, aga samas herned kõige pisemas potis said mulda alles viis päeva tagasi. Täiendav kogus herneid ja rohelist aeduba ootab välioludesse külvamist esimesel võimalusel:
April 14th, 2009
Käisime pikal nädalavahetusel ka Saaremaal ja Laimjalas väidetavalt valminud sauna vaatamas (ja tee või tina, aga sel korral ei tulnud ikka kraanist vett, kuna polnud survet). Aadu talu maadel võsa vahel ragistades võis aga kümne minutiga leida terve sületäie huvitavaid asju mitmest kümnendist ja lausa aastasajast. Uhiuue sauna etikul mõningad metallist leiunäidised: koorelahutaja, hakklihamasin, potikaas, jalgratta hammasratas, mutrivõti ja mõned konksud:
April 14th, 2009
See oli nüüd siis kolmandat korda, kui käisime Muhu kunagises pisimas ja praeguses ainsas mõisas ning fotokas andis otsad. Siin need mõned klõpsud, mis enne jõudsime teha.
Mehed kolivad sisse, igaühel märss vastavalt mõõdule:
Ilm on ilus ja tuju hea, läheme luigelaulu kuulama:
Suur maailm läbi Etta prisma:
“Mina kivikuningas, sina …!”
April 14th, 2009
Reede hommikul istus kogu pere (ja siinkohal oli tegemist tõepoolest Gustavi unelmapildiga, sest kohal oli ka onu Koff!) ümber laua, et värvilisi mune kokku lüüa. Pole vaja lisada, et selle äärmist osavust, vastupidavust ja kindlat meelt nõudva tubase spordivõistluse võitis – nagu ikka! – emme. Etta sel korral veel ei võistelnud, aga ega ta polekski ka suure vaagimise peale suutnud endale sobivat võistlusvahendit välja valida:
