05.2009 arhiiv
May 28th, 2009
Nipiraamat jätkab heade nõuannete jagamist toaskonutamise sisustamiseks:
1. Ehitage endale issi reisikohvrist “auto” (miskipärast pakub suuremat rõõmu meessoost kundedele):
2. Minge päevas viis korda esikusse, pange jalga välisjalanõud ja kujutage ette, et oletegi juba õues:
3. Riietuge mungaks:
4. Võrrelge, kelle kostüüm on pruunim:
5. Ehitage kõikvõimalikest vahenditest - diivanipadjad, emme-issi riided jms - onne ja üritage end sinna kambakesi sisse pressida:
6. Tellige tädi Avelt meigikoolitust (jälgige noorte õppurite elevil nägusid!):
7. Üritage meigikoolis omandatut rakendada värvides huuled punaseks ja paigutades külge sobivas toonis pärlikee:
8. Kutsuge issi kolleegid - nagu näiteks onu Josh - aeda grillima ja tellige samaks ajaks vihmasadu, siis nad tulevad hoopis tuppa teid lõbusalt hüpitama:
May 28th, 2009
Ega me nüüd siiski tegelikult kolm nädalat ainult toas ei ole istunud. Eks oleme ikka aias ka toimetanud, millele on tavaliselt muidugi järgnenud uued palavikuhood ja seda suurem masendus.
Gustav igatahes soojendas üles oma varasemate suvede meelisharrastuse voolikuga kastmise näol:
Ei tea, kas tuleb see sellest, et tänavu saabus kevad nii hilja või et meie oleme nii pimedas peidus olnud, aga järsku on loodus ümberringi nii mahlakalt lopsakas ja silmipimestavalt ilus. Meie aia kaunimad õied on isetekkelised võõrasemad:
Ja meelikagi on meelalt õide puhkenud:
May 28th, 2009
Kui lapsed on tõbised, ei pääse ka ema kodust mitte kuhugi. Kui “lõbureisid” haiglasse, arsti juurde ja üks hariduslik kiirpõige Tartusse välja arvata, on viimased kolm nädalat tulnud konutada koduseinte vahel. Ja see ei ole lihtne, eriti ajal, mil looduses käib roheline plahvatus, õues on äkki 25 kraadi (ja toas 35!) ja kõigis põhjamaalastes võtab maad ligihiiliva suve kohustuslik rahutus.
Pole siis ime, et nii lapsed kui täiskasvanud, kes peavad seda tormi ja tungi olude sunnil raugelt kõrvalt jälgima, lähevad kergelt (või ehk ka raskelt, kes siin enam oskab adekvaatselt hinnata) peast segi. Gustav näiteks soovib, et tal võiks iga päev olla sünnipäev ja mõnikord saabki talle siis vastu tuldud. Antud juhul selgitasime küll lisaks, et see “tort” on sel puhul, et Etta sai haiglast koju ja külas on ka Allu ja et igale lapsele on oma küünal:
Üheks aegade tõhusaimaks mänguasjaks meie majapidamises on osutunud kaks kevadet tagasi Londonist kohaleveditud puust kast, mis on pakkunud ja jätkuvalt pakub tänuväärset ajaviidet Gustavile kui nüüd ka Ettale:
Kuldne kolmik:
Kui tavalisest akna taga jõllavast Endlist kipub väheks jääma, tellime kohale isikliku lombaka rebase. Rein külastab meid ikka paar korda nädalas:
Etta ja Allu vaat et juba toimetavad koos:
Suurt kutti Gustavit ja tema ägedamaid mänge seirab Allu aukartusega siiski distantsilt:
Porgandit mekivad ühesuguse huviga nii hambutud kui kuuehambalised:
Etta on Allu jõulisest haardest pisut rabatud:
Köögis “väikese perenaisena toimetamine” meeldib talle ikka tunduvalt rohkem:
Ülima tänumeelega tuleb tõdeda, et kui tädi Ave oma gängiga ja mamma Ester meid siin lõbustamas ei käiks, oleksime ilmselt tõepoolest juba igavusse surnud. Gustav ja äsja tantsupeo-pääsme lunastanud mamma keerutavad jalga:
Gustav serveeris ise endale ja Ettale “maitsva õhtusöögi”, mis koosnes - üllatus-üllatus! - krõbuskitest:
Uusim pull on see, et Etta istub oma söögitoolis ja Gustav luurab selle ümber - nalja ja naeru on siis kõvasti:
May 28th, 2009
Kui Gustav peaks praegu sattuma kuhugi veekogu äärde ja püüdma sealt imekombel kuldkala, kes lubaks enda vettelaskmise eest täita kolm soovi, poleks mingit kahtlust, mis palved väike kalamees esitaks. Pärast üle mõistuse kaua koduseinte vahel konutamist nõuab ta iga päev kümneid kordi:
1. “Ma tahan minna lennukiga Brüsselisse tädi Avele külla!”
2. “Ma tahan minna issiga koos tööle!” (või lihtsalt “Ma tahan KA tööle minna!”)
3. “Ma tahan minna emmega koos ülikooli!” (või lihtsalt “Ma tahan KA ülikooli minna!”)
Eriti dramaatiliselt reageeris ta eile arsti juurest tulles, kui meie autoke tuttava keerukoha pealt koduteele keeras (selle koha peal teatab ta tavaliselt rõõmsalt: “Näe, Gustavi kodu paistab!”), hakates südantlõhestavalt karjuma: “Ma ei taha koju minna! Ma tahan lennukiga Brüsselisse!”
Ürita siis õnnetule seletada, et kui sa kannatlik oled ja ilusasti terveks saad, siis läheme kõigepealt emmega koos ülikooli, siis võibolla ka issiga tööle kaasa ja varsti kindlasti ka Brüsselisse tädi Avele külla. Pikemas perspektiivis aga tekib kindlasti võimalus minna ülikooli ja alles PÄRAST seda tööle.
Seni aga võib tärkavaid insenerivõimeid proovile panna endast üha kõrgemate tornide püstitamisel:
May 27th, 2009
Vähe sellest, et alates detsembrist kuni maini on meie lapsed vahetpidamata haiged olnud - enamasti ikka nii, et kui üks terveneb, siis jääb teine nohusse-köhasse ja vastupidi - , tabas meid Etta sünnipäeva järel tõeline pauk. Pärast neli päeva kestnud kõrget palavikku (kõik lapsevanemad ju teavad seda nn kolme-päeva-palavikku) läks issi Ettaga perearsti juurde proove andma ja sealt läks edasi sõit otsejoones Mustamäele lastehaiglasse. Kusjuures isad ja mehed üldse on selles asutuses säärane haruldus, et isegi lapse jälgimiseks vanemale koostatud märkmepaber kannab pealkirja “Haiglas viibiva ema päevik”. Pärast issi lahkumist nägime kolme päeva jooksul ühte meesterahvast - see oli aknapesija.
Mitu päeva aeti meile seal ebamäärast juttu põletikust, enamasti jäi ilmselt arusaamine puhtalt keelebarjääri taha. Kokkuvõttes tuleb siiski tõdeda, et olme poolest - kui lapsevanemate mõnitamine parkimise eest tasu nõudmisel välja arvata - on lastehaigla võrreldes keskmise Eesti meditsiiniasutusega hämmastavalt normaalne koht. Küllap meil ka lihtsalt vedas, et saime olla omaette palatis. Seal siis mõtlesime sisukamaks ajaveetmiseks käepärastest vahenditest - joogitops, termomeeter ja emme hügieenitarbed - mänguasju välja:
Juba teisel õhtul oli Etta tuju palju rõõmsam ja asus raudvarbadega kolisevas voodis lõbusalt trallitama:
Süüa anti nagu sanatooriumites - seejuures vasakpoolne toit on emale, parempoolne lapsele:
Kui põletik andis kiirelt järele, siis haiglast korjas Etta üles uue seltsilise - köha. Selle vastu sai siis uneajal inhalaatoriga võidelda:
Aga isegi kui olemine tundub nagu pansionaadis, on see ju kokkuvõttes ikkagi haigla, kust tahaks parema meelega kohe välja saada:
Kuni meid sees hoiti, aitas Etta ka emmel tähtsat kirjatööd teha:
Kolmandal päeval saime koju, et viie päeva pärast uuesti tagasi olla ning sedakorda pandi diagnoosiks kõrvapõletik.
***
Kinnitamaks teooriat, et kaks ei jää kolmandata, diagnoosis Fertilitase lastearst eile nii Ettal kui ka Gustavil mandlipõletiku ning määras meile jätkuva koduaresti…
May 18th, 2009
Gustav asub pärast telefonivestlust reisil oleva issiga mammale targutama: “Issi on Kappuris.”
Emme parandab kõrvalt: “Issi on ikka Singapuris.”
Gustav saab pahaseks: “Ei ole SIIN Kappuris, ta on SEAL KAUGEL Kappuris, ta ise ütles mulle!”
May 10th, 2009
Lasteaias oli juba eelmise nädala alguses emadepäevapidu ära, aga meie olime sel ajal Saaremaal. Siiski oli Gustav hiljem vajalikud emadepäevaüllatused järele teinud - emmele toodi endast kena volditud pilt ning väike potike isekasvatatud taimedega. Ning paber, millele olid kasvatajad kirja pannud, mida Gustav oma emast räägib:
Mis sinu emme kodus teeb?
Töötab, magab, sööb. Õues magab.
Mis tööd sinu emme teeb?
Sihukest, kus kirjutab, mis mina teen. Kirjutab Paul.
Mida sina koos emmega teed?
Mängime rohelist mängu. Selle mängu nimi on Super Man Galaxy (siinkohal on kasvatajad ilmselt siiski valesti kuulnud - Gustav juba Super Mario Galaxy’ga ei eksiks!). Mängime sellist mängu, kus jalgpall on.
Milline sinu emme on?
Kõrvade küljes on kõrvarõngad. Pikk, tal on mustad juuksed.
***
Siinkohal aga paar pilti meie tänasest kodusest emadepäevast:
Mamma Ester avab Gustavile kommi:
Mamma Külli kussutab haiget Ettat:
Albert jälgis sündmusi mõtlikult:
May 9th, 2009
Olles palavikus Etta vähkremist kõrvalt jälgides öösel nii kaua üleval istunud, kuni õues hakkas juba valgeks minema, mõtlesin, et tahaks täna kirjutada homsele emadepäevale mõeldes mingi pateetilise jutu. Tuli nimelt meelde, kuidas ma peaaegu täpselt aasta tagasi ärkasin viienda mai hommikul täpselt kell viis ja hoolimata kõhus tuikavatest valudest märkasin jahmatusega üle aatriumi paistvat elutoaseina, mis oli tavapärase kahvatu helebeezhi asemel kuumalt leekivoranzh. Ei, see ei olnud tulekahju, vaid tõusev päike. Mõtlesin sel hetkel, et kui ilus oleks just selliselt alanud päeval laps sünnitada, kuigi muidugi kerge hirm oli ka, sest öösel olin ju ainult paar tundi maganud ja see ei tõotanud eelseisvatele ponnistustele mõeldes head. Igatahes samal õhtul Etta ikkagi umbes pooleteise tunniga sündiski ja saigi endale ilusa sünnipäeva: 05.05.
Nüüd siis aasta ja paar päeva hiljem vaatasin ma sedasama seina, mis oli sel korral tõusva päikese kiuste täiesti hall. Ja kuigi ka mitu tundi hiljem, kui ma pärast rahutut und lõpuks Gustavi sammude müdina peale ärkasin, oli ilm veel hallim ja sadas viltust uduvihma, ei pidanud tänane päev kokkuvõttes tulema ülemäära sombune. Etta palavik oli küll hommikuks langenud juba 37,5 peale, aga ta lihtsalt nuttis, oli endale täiesti ebaomaselt viril ja kõigega rahulolematu.
Kui alla tulime, istus Gustav juba tähtsa näoga arvuti taga (ilmselt oli see eile lahti ununenud, sest ise ta seda kunagi ei ava). Ta on viimasel ajal nii iseseisev - vahetab ise riided ja vajadusel võtab ka sahtlist taldrikud-lusikad ja krõbuskid, ainult külmkapist piima ei ulatu võtma. Aga täna oli ta end unustanud arvuti taha. Ekraanil oli lahti amazon.com, kust ta vaatas erinevaid Wii-tooteid tutvustavaid klippe. Kuidas ta sinna sai? Paar klõpsu noolega tagasi avaldasid, et Google’isse oli toksitud otsisõna “wii”.
“Poja, kuidas sa seda tegid?” - “Vajutasin siia, siia ja siia,” osutas ta klahvidele W, I ja veelkord I.
***
Gustav on täna täpselt kolm aastat ja kolm kuud vana. Ja ma juba tean, mida paljud elukogenud ja vähemkogenud inimesed selle peale arvama hakkavad (vaatasin just, et twitteris oli Steni sellekohase piiksatuse peale juba kogunenud õige mitu kommentaari a la “you’re so doomed!”). Mina aga ei ole liiga kindel, et see nüüd tähendabki, et siitmaalt alates on meie poeg igal võimalikul ja võimatul juhul arvuti külge liimitud ja millegi muu vastu enam huvi ei tunne. Ja et juba nelja-aastaselt on tal kogu internet läbi käidud ja viieselt hakkab sealsamas Amazonis või koguni xxx-lehekülgedel isa krediitkaarti tuulutama. Ja et meil kui hoolimatutel lapsevanematel oleks viimane aeg registreeruda kursustele “Last internetis varitsevad ohud”.
Fakt on see, et ei meie vanematel ega ka meil endil lapsepõlves ei olnud arvuteid ja kõiki neid tuhandeid muid tehnikaimesid, mille abil tänapäeval virtuaalreaalsus meie päriselu kohati tagaplaanile tõrjub ja seega me ei tea ega saagi teada, mida tähendab maast-madalast sellises keskkonnas kasvada. Ma isegi arvan, et kui teatud asjad saavad kättesaadavaks alles vanemas eas, siis on vajadus nende kasutamist maksimeerida suurem kui juhul, kui nende kuulumine igapäevaellu on maast-madalast iseenesestmõistetav. Meie põlvkond teab seda paremini kui keegi teine.
Eks muidugi nagu kõik vanemad, arvame meiegi, et just meie poeg on see kõige andekam. Aga see on kindel, et tal on keskmisest suurem huvi igasugu gadgetite vastu ja ilmselt ei suuda ükski vääramatu jõud teda sellelt teelt kõrvale kallutada. Ja jah, meie vanematena ei kavatsegi teda takistada. Nii kole kui see ka ei kõla.
Gustav käib päeval lasteaias, kus ta suhtleb aktiivselt teiste lastega. Ta ei ole oma rühmas just liider, sest ta liitus endast vanemate rühmaga poole aasta pealt, aga ta tahab eksimatult sõbrustada ainult liidritega. Pärast lasteaeda ja nädalavahetuseti kodus (ja ka kõik need pooled nädalad, mil ta nohu tõttu lasteaias ei käi) meeldib talle õues kiikuda, liumäest alla lasta, liivakastis mängida, palli lüüa ja rattaga sõita (ja ta tõesti juba sõidab ise!) ja kasse taga ajada. Ja õhtuti meeldib talle toas mänguautodega põristada, klotsidest maju ehitada, joonistada ja raamatuid lugeda. Viimase aja lemmik on arvutamisraamat, sest talle ju meeldivad numbrid, aga ka teistes raamatutes üritab ta juba ise tähti tuvastada. Ja talle meeldib väga käia koos emaga poes, kus ta muide ei ole kunagi mingeid asju nõudes skandaali teinud ega end riiulite vahele karjudes selili visanud. Muidugi ta üritab emmet lahkelt abistades igasugu kraami ostukärusse sokutada, aga kui öelda, et seda meil vaja ei ole, paneb vastuvaidlemata riiulisse tagasi.
Lisaks sellele meeldib talle muidugi üle kõige mängida “suurt wii-mängu” (Nintendo Wii) ja “rohelist mängu” (Nintendo DS) ning vaadata telekast ja arvutist multikaid. Aga siiski piiratult ja enamasti ta ei protesteeri, kui öeldakse, et nüüd on aeg lõpetada.
***
Kokkuvõttes - see Gustavi poolt pahaaimamatult serveeritud äkiline sahmakas tegi meie kodus terve päeva tunduvalt rõõmsamaks. Jõudsime järeldusele, et Gustav on tegelikult kõige ehedam näide edukast tiigrihüppest ehk projektist, mida tema isa kunagi Eestis käivitada aitas ja mis tegelikult vist väga massiliselt häid tulemusi andnud pole. Ehk et arvutitest saab vahend kõige muu õppimisel.
Suurekirjalises lasteramatus näpuga järge ajades ja “see on Ä ja see on Ö” korrutades kuluks eesmärgini jõudmiseks ilmselt palju kauem aega. Kui kirjaoskus tekib läbi praktilise kasutuskogemuse ja isiklike vajaduste tehnikamaailma abil, siis on see ju ainult hea. Eks kõike muud jõuab veel elu aeg õppida.
May 8th, 2009
Pärast korduvaid erinevatel põhjustel toimunud tagasilööke ja viivitusi sai nüüd maipühade-aegu lõpuks Saaremaal uus saun kadakavihaga pidulikult sisse õnnistatud:
Esimene leil tekitas parajat elevust ja Gustav hakkas aurupilve tõusmise peale lausa käsi plaksutama:
Samuti sai suure õhinaga ära proovitud ka saunaahju tõhusus söögivalmistajana. Malmpotti pandud liha-porgandipada tuli muide tõeliselt maitsev:
Hiljem muidugi sai see vaimustus jälle mõnevõrra kärbitud: Gustav ja Etta ei olnud aurupilves laval leilitamisest just eriti pöördes ning dushi all käimine pole neile kunagi väga istunud (tuleb neile hankida suur vanakooli-pesupali!). Lisaks osutus Saaremaalt sobiva saunamööbli leidmine uskumatuks kadalipuks. Esimesel päeval pidime leppima vaid Muhu käsitöökojast leitud pingikese ja imeilusate patjadega:
Teisel päeval saime kõigi Kuressaare mööblipoodide peale kokku lisaks küll ühe tugitooli, laua ja kummuti, kuid otsitud diivanit ei leidnud ikka. Ometi oli saun teisel päeval juba tunduvalt parem, eelkõige ilmselt seetõttu, et pärast pea sisseshampoonitamist ei kadunud vesi.
Suuremat rõõmu pakuvad aga alati ootamatud positiivsed üllatused. Sel korral ootas meid praktiliselt valmis väliköök, kus on nüüd kaks ahju ja korralik tantsupõrand:
Etta ja Gustav ja nende isa ning esiisad:
Moodne kandam sobib sel suvel iga trenditeadliku naise aksessuaariks:
May 8th, 2009
Kuigi vanaema Ruth teadis rääkida, et ainus õige päev herneste mahapanekuks on 1. mai, jäime meie pidustuste tõttu kevadkülviga päevakese hiljaks. Aga omamoodi ka vedas, sest nüüd oli meil tänu Kessule veel igasugu põnevaid lillesibulaid maha panna ja Gustav sai enne maasse pistmist herned likku panna oma uude ägedasse nagu-päris-ämbrisse. Siiski ei olnud noorel aedniku püsivust enamaks kui kahe herne “külvamiseks”, ülejäänud töö pidi sellekevadise suurima aiauuenduse - “meil-aiaäärne”-peenra kallal ikka emme ise ära tegema:
Samal ajal üritas Gustav Ettale heina sööta ja oma käruga lõbusõitu teha. Kes on kelle hobuke?
