06.2009 arhiiv
June 15th, 2009
Oleme juba ammugi avastanud, et Gustavil ei ole enese sünnipärase positsioneerimisega just kõige paremini läinud (või sõltub muidugi, kustpoolt vaadata: teistpidi võttes on just tabatud rusikaga silmaauku) – kui oma suguvõsas on ta teistest kas tunduvalt noorem või piisavalt palju vanem, siis oma kodutänaval on ta viie plika seas ainus poiss.
Seda tava jätkates tuli meile ühel hiljutisel harval päikesepaistelisel päeval külla terve ports noori daame oma emadega. Näiteks liivakasti vallutasid õed Marta ja Etta:
Tegelikult oli meiega koguni kaks tillukest noormeest ka, aga üks neist sündis alles paar päeva hiljem (ja siinkohal ka palju õnne värsketele vanematele Liisile ja onu Pahtule!) ja teine ilmub välja alles sügisel (ja tervitused siinkohal faktitäpsust armastavale blogilugejale Romile!). Ja kui nüüd detailides veel täpsem olla, siis ei olnud Gustavit ennast ka kodus, vaid ta veetis pahaaimamatult aega lasteaias, kus poiste osakaal on õnneks selgelt kõrgem.
Kaks Ettat kohtuvad jälle, ja mõlemal on kui kokkulepitult seks puhuks jalas Hello Kitty papud:
Toatäis tüdrukuid: vasakult Maris, Romi, Lotta, Etta Lin, Uma, Triin ja Manju, ees seljaga Etta Margaret (pildilt puuduvad Marta, Liis ja Ede):
Siiski jõudis ühel hetkel koju ka Gustav, kes oli muidugi alustuseks rabatud toas valitsevast naisteküllusest. Manju ja Uma toodud Muumi-küpsised sulatasid ta kiirelt ja neid jagas ta Uma suureks meelehärmiks lahkelt ainult Lottaga:
June 15th, 2009
Pärast lasteaiapidu sattusime üle pika aja külla märksa rahulikumasse keskkonda naaberkülas, kus suurem osa õhtust möödus suuremate laste jaoks batuudil tümpsatades. Hüppetehnikat lihvivad Toni, Manju ja Gustav:
Eriti naljakas on vaadata, kuidas Ettast ainult natuke üle kuu vanem Uma tähtsa näoga ringi jalutab, samal ajal kui meie piiga mõnuga külitamist ja vaid vajadusel ringiroomamist eelistab. Aga viimase nädalaga on muide temagi end korduvalt ilma tugedeta seisma unustanud, seega loodaks teda ikka veel sel suvel kõndimas näha:
June 15th, 2009
Gustavi rühm pidas selle hooaja lõpupidu, mis paljudele tema rühmakaaslastele jääbki selles lasteaias viimaseks. Nimelt avatakse sügisel Viimsis uus kombinaat-lasteaed, mis kuuldavasti võtab kliendid ära paljudelt väikestelt eralasteaedadelt.
Aga praegu olid kõik veel rõõmsas tujus, see tähendab kõik peale Gustavi, kes ei tahtnud juba enne midagi kuuldagi kellegi koletu oranzhide juuste ja täpilise näoga Pipi saabumisest ja nõudis kohest kojuminekut. Kui too tegelane lõpuks kohale jõudis, pistis meie mehike üle rühma üürgama ning keeldus tükk aega igasugusest koostööst. Lõpuks siiski ühines rühma kõige noorem ja lühem liige teiste lastega Pipi rividrillis:
Veel mitu korda pages Gustav Pipi juurest suure nutuga emme juurde peitu, aga läks ikkagi vapralt tagasi. Palju söakamas tujus oli aga väike pidukülaline Etta, kes seiras sündmusi suure huviga eemalt:
Oma rühmas Gustavi tuju märkimisväärselt paranes ja kui kasvatajad jagasid kätte laste aastase kunstiloominguga täidetud mapid, oli mehikese rind uhkusest kummis:
Eriti suureks läks elevus siis, kui lauale toodi küünaldega tort. Gustav oli küll veendunud, et sünnipäev on Eesti lipul või siis vähemalt meie vabariigil, aga shokolaadiga koogitüki saamise nimel leppis ka sellega, et tervel rühmal on korraga sünnipäev:
June 15th, 2009
Ühel järjekordsel vihmasel õhtul otsustas emme magamistoas natuke laste riideid revideerida ja samal ajal tegelesid sellid lastetoas rõõmsalt omavahel mängimisega. Muidugi tähendas see muuseas seda, et poole tunniga oli tuba täielikult segi pööratud, kõik mänguasjad riiulitest ja kastist välja loobitud ja segi paisatud. Aga õde-venda ise olid omadega äärmiselt rahul:
Tegelikult saabusingi kohale vaid Gustavi hüüde peale, kuna ta soovis emmele esitleda enda poolt rittalaotud autoperekonda: vasakult lugedes on pildil ema (Union Jack’iga Mini Cooper), isa (suur oranzh Hummer) ja laps (väiksem valge Hummer). Tundub, et Gustavist võiks saada hea geenitehnoloog, kuna ta saab juba praegu väga hästi aru, et üks väike Mini ei suuda jõulise Hummeri-geeni edasikandumist takistada;)
Kui issi hiljem koju saabus, ehitas ta Gustavile maailma kõige kõrgema veoauto, mida poja issi suureks kurvastuseks tänamatult kohe lammutama asus (siinkohal tasub juhtida tähelepanu Gustavi viimase aja meelisaksessuaarile: kunagi stiiliturult soetatud Hyundai käepael leiab kodus aktiivset kasutust):
June 9th, 2009
Sattusime ükskord telekast vaatama saadet “Auk seina sees” ja see oli nii nõme, et oli kohati isegi lausa naljakas. Kui aga sinu igapäevase jalutustee peal asfaldis laiutab äkki ühel päeval kadunud kaanega kanalisatsiooniauk, siis on see juba nii õudne, et ei ole enam eriti naljakas. Eriti veel, kui usin kolme-aastane trügib kohe huviga sinna serva peale vaatama, et “mis seal all on?”. Ja silma järgi hinnates on seal meetrijagu tühjust ja siis hindamatu kogus vesist ollust:
Tegemist on sellise kena kvartaliga, kus kinnisvarabuumi tipphetkel said hoolega tänavad ära asfalteeritud, liiklusmärgid püsti pandud ning tänavavalgustuski paigaldatud, ainult et ühtegi maja ei jõutud ehitada. Nüüd kasutavad neid tänavaid autode kiirendust katsetavad jõmmid ja meie naabritädide hinnangul ka “abielurikkujad”. Ja kõige selle käigus muidugi värsked teed juba jõudsalt lagunevad. Aga kelle asi oleks parandada?
June 9th, 2009
Maakad käisid täna linnas asju ajamas. Muuseas sai ära tehtud juba tükk aega plaanis olnud asi: Etta sai endale kogumiskonto ja võib venna eeskujul asuda investorite ridadesse, et endale kooliraha koguma asuda (seejuures palusin siiski edaspidi lastele ajakirja “Investeeri” mitte saata). Pangas tundis noor investor end igatahes väga tähtsalt ning lahkete pangatädide rõõmuks noppis juba esimesed kogumisviljad – sokutades emmele kotti kaks kommi:
Tahaks igatahes loota, et Etta 17aastase perspektiiviga portfelli tootlus saab olema parem kui tema vennal viimasel kahel aastal. Võibolla andis pöörduvast õnnest märku ka meid kodus postkastis oodanud kiri:
Kui lisada veel, et täna postkontorist soetatud Summ-piletiga saavutas Gustav meie pere ajaloo suurima lotovõidu – 15 krooni! – siis jääb vaid loota, et meil ikka armastuses ka veel veaks…
June 8th, 2009
Pärast meie eelmist Saaremaal-käiku jäid lapsed mäletatavasti haigeks, sestap hoidsime sedakorda hinge kinni. Aga tundub, et kuna ilm oli nüüd ikka soojem, siis läks kõik vist õnneks.
Esimesel õhtul ja hommikul lasime end võõrustada juba tuttavas Muhu mõisas, kus Etta tutvus arhitektuuriimedega:
Teisel päeval kolisime Aadule, kus elumajas alanud ümberehitustööd sundisid meid ümber asuma sauna, kus tegime endale võimaluste piires üliõdusa äraolemise kahest madratsist ja hunnikust patjadest ehitatud diivanvoodiga. Gustav oli sellest kõigest nii siiras vaimustuses, et sosistas õhtul enne uinumist: “Siin on nii mõnus olla, tuleme päriselt siia elama!”:
Vastselt toominga alla kerkinud kuivkäimlast avaneb säärane miljoni-dollari-(või pigem 10-kroonise)vaade:
Laimjala kivikalmed AD 2009: saunaahjusüte viimne puhkepaik:
Kuressaare ehituspoodide eduka väisamise järel premeerisime end kopsaka kõhutäiega juba varem häid kogemusi pakkunud Arensburgi restoranis. Gustav lasi lihapallidel ja kartulil hea maitsta:
Etta ei saanud omakorda vennast grammigi kehvem olla:
Arensburgi kiituseks tuleb veel öelda, et avastasime sealt sel korral ka mängutoa ja suure üllatusena serveeriti emmele ka tema parklas kaotatud rahakott koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Meeldiv üllatus oli ka toitude suvine look – ei sellist küll kusagil maailmas leidu, kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl:
June 5th, 2009
Meie mamsel oli päikesepaisteliste ilmadega omadega väga rahul, sest vähe sellest, et ta sai paar päeva ainsaks lapseks olemist nautida, sai ta ka lahedasti kiige peal tshillida. Kusjuures daamil on naturaalne talent ise endale hoogu teha – nõksutab keha edasi-tagasi ja hoog tulebki (Gustav ei saa sellele tehnikale siiani pihta):
Poolest päevast tuli vend mamma poolt koju ja siis läks kiikumine veelgi lõbusamaks, sest Gustav tegi lahkelt õele hoogu:
Kiigutaja võttis oma tööd väga tõsiselt:
Ja kõik olid tulemusega väga rahul:
June 5th, 2009
iPhoto’s hakkasid silma veel mõned telefoniga tehtud meenutused möödunud maikuust.
Päeval, mil meie perre lisandus uus pereliige – le grille -, oli Gustavil ja naabritüdrukutel tegemist küllaga, sest grillikasti oli vaja ehitada mängumaja. Ilmne vihje, et ka meie ei pääse viimasest moehullusest ja peame oma aeda püstitama “päris”mängumaja (kusjuures naabritüdrukutel on see olemas, kuid aeg-ajalt on ju ikkagi lahe käia teiste aedades ka pappkastides mängimas):
Näide sellest, kuidas me terve perega poes käime:
27. mail olid kellegi nobedad näpud aga salvestanud iPhotosse sellise screenshot‘i:
