07.2009 arhiiv
July 9th, 2009
Viimasel ajal on Etta erakordselt hästi sööma hakanud.
(Pildi autor Priidu)
Näiteks täna hommikuks pistis ta kinni ühe keedumuna, ühe joogijogurti, ühe röstsaia pasteediga (mille virutas endale emme taldrikust), nätsutas veel Ella’s Kitcheni titetoitu peale (neid toite peab ülipraktilise pakendi pärast kohe eraldi kiitma – kahju vaid, et nad alles nüüd meie toidulauale jõudsid, kui Etta tegelikult sööb ju juba kõiki toite) ning jäi siis pettunult tühje kausse uurima.
Eile pärast vanni kaalusin teda ja tulemus oli 9,9 kilo. Seega on ta kolme nädalaga juurde võtnud 500 grammi, mis sellises vanuses on ülikõva tulemus. Või tegelikult, nagu ma ise ka arvasin, hakkaski ta jõudsalt kosuma pärast pikka haigusteperioodi. Veel kaks kuud tagasi kaalus ta ju järjekindlalt alla üheksa kilo. Igatahes on nüüd hulk riideid järsku väikeseks jäänud:
Lisaks söögiisule on Etta hoolega kasvatanud jonnakust ja uudishimu. Pea iga asja peale näitab ta näpuga ja pärib: “Misseon?”. Hambaid pole mitme kuu jooksul juurde tulnud – neid on naljakal kombel ikka seitse (mis kõik tulid kahe kuu jooksul). Ja noh, kõndimist harrastab ta suurima heameelega, aga hoolega näpust kinni hoides ja käega suunda reguleerides. See tegevus meenutab kangesti multikast Ratatouille rott Remy’d, kes kokapoissi juukseidpidi juhtis;)
Eile võtsime lõunast pruukosti Hella Hundi suveterrassil Rohelisel Turul ja daam leidis endale seal kolm meelepärast tegevust: emme ridikülist asjade elegantse kaarega väljaloopimine, maas sodi sees tuulamine ja jalgupidi laua peale ronimine. Keelamise korral lasti lahti kõvem indiaanihüüd ehk emmele tehti selgeks: kui sa ei taha, et ma seal maas end mustaks teen, siis lase mul aga laua peale ronida!
July 8th, 2009
Esmaspäevahommikul, mil otsustasime kõik pärast väsitavat laulupeonädalavahetust pisut rahulikumalt kodus olla, oli meie majas kuidagi haruldaselt vaikne. Laulupeo peateemast inspireerituna olid Gustav ja Etta vahelduseks vägagi ühel meelel ja leiutasid ühise toreda mängu: toppida kõik kodus leiduvad tillukesed klotsid 5liitrise veetünni sisse:
Kui aga issi jõudis töölt koju kuue kilo maasikatega, oli emmel aeg vorpida esimesed moosid sel hooajal:
July 8th, 2009
Juubelilaulupeo teine päev algas sama paljutõotavalt kui eelmine, ning õnneks ka lõppes edukalt.
Seadsime kohe alguses sammud oma istekohtadele (kuhu me eelmisel päeval ei jõudnudki) üsna lava ees. Meeleolu oli siin tunduvalt rahvuslikum:
Olime terve päeva jagu targemad ja sestap tunduvalt paremini varustatud: linased kleidikesed, põlvpüksid ja sandaalid olid vahetatud praktiliste teksaste-joppide-tenniste vastu; Gustavil oli kaasas binokkel ja issil praktiline mobiiltelefon;)
Istekohad osutusid eriti asjakohaseks ka seetõttu, et siin võis muuseas mööda jalutamas näha igasuguseid kuulsusi (tegin enda meelest pilti vaid issi süles lippu lehvitavast Ettast):
Teiste seas võis kohata ka sugulasi:
Mmm, maasikad:
Kus lõppeb publik ja algab esinejaskond? Viimasteks, hinge kriipivateks ja samas nii südamelähedasteks lauludeks (mida oluliselt segas küll Laine Jänese kriiskav kõne) kogunes laulukaare alla 26 000 lauljat:
Neli korda samapalju oli rahvast sel päeval tervel lauluväljakul:
Pärast tule kustumist tabas ka Gustavit eriti kirglik patriotismipuhang – ta ronis tooli peale lippu lehvitama:
July 8th, 2009
Jõudsime lauluväljakule kenas päikesesäras, kuid sealt edasi hakkasid ilmaolud allamäge minema. Enne jõudsime siiski mäe peal Gustav Ernesaksa selja taga puudesalus kena pikniku püsti panna. Steni kolleeg Kevin tõdes, et lisaks muudele uutele ja põnevatele asjadele sõi ta elus esimest korda värskeid herneid, mida Gustav ja Etta talle lahkesti pakkusid:
Esialgu oli laulukaar suhteliselt tühi:
Tasapisi hakkas kaarealune siiski esinejatega täituma:
Ja õige pea oli servani rahvast täis:
Mehike maasikatega:
Kui täiskasvanud trotsisid alanud vihmasadu vapralt t-särgi väel (Kevin) või piknikulinasse keeratuna (emme), siis lapsed toppisime korraga vankrisse kile alla:
Ja süttis tuli:
Pärast seda suutsime ära kuulata kolm laulu ja siis pidasime paremaks põgeneda. Meil vedas, sest saime Kadriorust lahedasti trammi peale (järgmistes ühissõidukites olid märjad ja kiledesse mähkunud pidulised juba vastu klaasi pressitud). Etta jaoks oli see elu esimene trammisõit ja elevus paistab tema näost:
Kodus kulus läbiligunenud pidulistele ära maitsev soe võileib rohke ketshupiga:
Tubli peotantsuneiu Raplamaalt näitab menukamaid samme:
July 8th, 2009
Ettale vaevalt, aga Gustavile jääb loodetavasti eluks ajaks meelde, kuidas ta 3aastasena käis läbi terve laulupeorongkäigu ning osales ka kahel laulupeol. Tantsupeole ei pääsenud me lihtsalt seepärast, et piletid olid nädal enne välja müüdud.
Alustasime rongkäigu jälgimist Tammsaare pargi juurest, kus tund aega pärast ametlikku algust tammusid lauljad-tantsijad ühe koha peal. Nimelt tuli teine vool marssijaid mööda Merepuiesteed ja Viru ringist alates olid teeperved tihedalt kaasaelajatest pungil. Osad nutikamad leidsid endale hea vaatega istekoha:
Kel pole hea vaatega korterit Narva maantee ääres, peab kodust abivahendid kaasa võtma:
Trammid olid sootuks tööta jäetud:
Tublid marssijad:
Oodates Raplamaa esinduses marssinud mamma Estri möödumist, tegime söögipeatuse endises Ami-Jas, nüüdses Sakura-nimelises restoranis, kus polegi peale nime õnneks mitte midagi muutunud. Tõsi küll, meie Aasiast saabunud sõber nentis, et koduses Singapuris ei oleks ta nõus kaks tundi sööki ootama:
July 7th, 2009
Pigem varem kui hiljem pidi see juhtuma: Gustav andis laulupeol intervjuu ETV2 otse-eetrisse ja Etta esitles papusid, mis ei ole küll päris rahvuspapud;)
July 6th, 2009
Poiste hulgas mingil eluetapil ilmselt vääramatult populaarne piraadi-temaatika on nüüd jõudnud ka Gustavi lasteaeda ja sealtkaudu paratamatult ka meie koju. Iseenesest ei ole ju piraatides midagi halba võrreldes pahade robotite või muude ajuvabade superkangelastega, ainult et käsitlus on seni üsnagi katkendlik ja ei tugine ühelegi autoriteetsele allikale (peale paari rühmakaaslase). Sestap valitseb kerge segadus selle osas, kas piraatidel on mõõgad või ikkagi püssid ja missugust muud atribuutikat tuleks selle teemaga seostada.
Igatahes püssi (enda sõnul küll “paugu”), täpsemalt öeldes ilmselt AK-automaadi plastmassist minikoopia, soetas Gustav endale isikliku taskuraha eest – hinnaga üks kroon – Telliskivi kirbuturult ning on vahelduva eduga sellega nüüd hoogsalt kõike sihtimas. Ja olles lugenud kunagi ammu-ammu üht Liina V. postitust sel teemal (või oli see meil suuline vestlus, enam ei mäletagi), et poistele mängurelvade keelamine võib päädida sellega, et neist saavad vastupidi ootustele just kirglikud sõjardid, oleme me otsustanud Gustavile seda valdkonda mitte tabuks muuta, sest oma eakaaslastega peab poiss oskama rääkida ikkagi samas keeles. Mis ei tähenda seda, et me ise iialgi talle läikivaid mängupüstoleid või mõõku kavatseks soetada, kardetavasti leiavad nad nii või teisiti tee meie juurde.
July 6th, 2009
Ühel päeval käis Ettal külas neljakuune Jarl. Vanusevahe on veel liiga suur, et teineteise vastu erilist huvi tunda:
Pole kahtlustki, kelle suust see poiss on kukkunud:
July 5th, 2009
Ãœhel õhtul avanes meie hoovil selline vaade: jahipidamise naturaalne talent Endel otsustas basseinis pisut “kala püüda”:
Kuna balanss hakkas kaduma, surus ta sissekukkumishirmus küüned pehmesse plastikusse:
Nüüdsest täiendavad basseini lisaks muudele Puhhi-piltidele ka värvilised Puhhiga plaastrid:(
July 5th, 2009
Ühel õhtul kutsusid Jens ja Eleny meid (st lapsed olid kodus) oma purjakaga Tallinna lahele sõitu tegema. Peaaegu olematus tuules alanud ja ilmselt paaritunniseks plaanitud sõidu asemel veetsime merel tubli viis tundi. Vahepeal tõusis korralik laine ja taevasse kerkisid ähvardavad pilved, siis aga muutus meri taas rahulikuks ning mõneti ootamatult silmasime ühel hetkel silmapiiril suure jahieskordi saatel saabuvat laulupeotuld. Võtsime aga meiegi sappa ja saime osa toredast merepeost. Suures lõbusas paatide seltskonnas said läbi käidud nii Lennusadam kui Admiraliteedibassein, kuhu tavaliselt on lõbusõidujahtidel sisenemine keelatud. Isegi algajale oli see väga põnev kogemus: kui oleks ainult aega ja võimalust, võiks purjetamise küll ametlikuks hobiks võtta;)
Lisaks purjetamise poolt pakutavale sportlikule lustile pakkus Tallinna laht tol õhtul hingematvalt kauneid J. M. W. Turneri stiilis merevaateid:
(Pildil klikkides näeb galeriist suuremat fotovalikut)
