11.2009 arhiiv
November 20th, 2009
Ettast on saanud tõeline megabeib. Kindlasti aitab sellele kaasa ka tõik, et Singapuris kannab ta vaid peeneid suviseid kleidikesi. Ta on kusagilt külge haakinud terve rea naiselikke parasiitmaneere ja -manerisme: näiteks hoiab ta ringiaskeldamise ajal üht kätt poolkõverdatuna üleval, harrastab kahe pisikese näpuga valusalt näpistamist, nõuab pidevalt tähelepanu ja kisab kimeda häälega, kui tema nõudmistele järele ei anta; peale selle on ta hakanud endale mingeid kulinaid külge riputama (ühel päeval avastasin keset meie jalutuskäiku, et noor daam oli endale kaela asetanud Frankfurti lennujaamast soetatud kommidest kaelakee – kui oleks siis sadama hakanud, oleks mõnus löga kaelas olnud…). Lisaks meeldib talle mehi kamandada, hetkel rakendab ta seda peamiselt Gustavi peal, keda ta bossab: “Tuta! Tuta!”, onu Danielit asus ta miskipärast hüüdma “Tauno!”, kes seejärel pidi talle nimetama kõikide puuklots-loomade nimed (keda muide Etta ka ise väga hästi nimetada oskab) ja kõikide arvutiklahvide tähed.
Kuigi viimasel ajal mängivad nad olude sunnil ka väga edukalt koos, on Gustav nõudlikust mamslist kohati ilmselgelt tüdinud ja teda võib kuulda käratamas: “Kuule, näkk, ei võta minu autosid!” või “Sogamutt, ei kisa!”. Isegi läbi Gustavi kaamerasilma näitab Etta oma tõelist palet:
Kui emme pildistab, on tegemist malbeima ingliga maa peal:
Basseinivett proovivad peenemad näkid mõistagi vaid (kroksi kammitsetud) varbaga:
November 19th, 2009
Saabume järjekordselt pikalt jalutuskäigult ja Gustav kurdab: “Mul on AINULT kaks jalga ja MÕLEMAD on väga väsinud!”
Emme: “Kas sa arvad, et sa poleks nii väsinud kui sul oleks rohkem jalgu, näiteks kümme?”
Gustav elavneb: “Jah, siis ma oleksin nagu ämblik!”
Emme: “Aga ämblikul ei ole ju kümme, vaid kaheksa jalga…”
Gustav, etteheitvalt: “Emme! Kaheksajalal on kaheksa jalga!”
(Pildil zooloog kohalikus pargis kahuri juures, mille kohta tal oli pärast selgituse kuulamist, kust kuulid sisse käivad ja kust välja tulevad, ainult üks korraldus: “Noh, emme, tulista siis!”)
November 16th, 2009
Reedel saabusid meile külla Herke ja Daniel ja et nad kohe ei arvaks, et Singapur on üks äärmiselt kena koht, viisime nad esmalt Merlion’i-nimelist kärakat vaatama, mis on mõnede kehvade kunstnik-käsitöölaste kahetsusväärselt eduka lobby-töö tulemusel nimetatud linna sümboliks:
Seejärel tuli ühes mereäärses restoranis (otse Skype’i kohaliku kontori ees) teha tutvust teise Singapuri sümboliga, kohaliku menuroa – ja sel korral polegi tegu mõttetu haibiga – tshillikrabiga. Konkreetne isend olevat “Chili crab”, kellest tehakse “chilli crab” ja kui nad olid eelnevalt mitu korda üle küsinud, kas me oleme selleks ikka valmis, toodi veel õhku ahmiv (oehh…) tegelane meile ka näha. Herke on küll enam kui skeptiline:
Ja ka Gustav oli pisut kahtlev:
Hiina talupojaks riietunud (kusjuures kostüüm kuulub Martale ja reisis meiega kaasa Eestist) Ettale aga meeldis krabiragistamisest rohkem mööda kõrvalasuvaid baare ringi tuuseldada:
Hommikune uni on pärast pikki õhtuid enam kui magus:
Olles lapsed üles saanud, läksime terveks pikaks päevaks Sentosale, mis on Singapuri all asuv linnalähedane puhkusesaar ja kuhu lisaks olemasolevale – näiteks linnas asuvast veel viis korda suurem Merlion, kuhu saab väidetavalt ka sisse minna ja vaadata elu läbi tema silmade… – on ehitatamas üht ilmselt maailma suurimat kasiino- ja lõbustuspargi kompleksi. Meie siiski piirdusime odavamate ja meeldivamate meelelahutustega:
Päris huvitav oli käik Underwater Worldi, mis oli küll pisut väsinud, kuid kus oli palju põnevaid ja lausa interaktiivseid vaatamisväärsusi, näiteks Gustavi uued lemmikud, “raikalad”:
Paraku osutus veealuse maailmaga koos reklaamitava delfinaariumi külastus piinlikuks pettumuseks. Küll aga pakkus osavõtjaile põnevust mägikardiautosõit:
Rohkem Sentosa-pilte on nähtaval galeriis. Samal õhtul kohtusime aga linna peal veel Toivoga:
Ja juba teist pühapäeva järjest käisime Chinatownis, kus sedakorda sai teostatud ma mitmeid oste, näiteks said lapsed endale moodsad ja ilmselt “äärmiselt töökindlad” käekellad (kuna Etta ei oska hääldada k-tähte sõna alguses ega kahte l-i sõna keskel, siis on tal nüüd “tej”, mille üle ta on väga uhke:
November 13th, 2009
Alati ei peagi restoranides olema pakutaval Fish&Chips, lastele lähevad kaubaks ka kohalikud ja märgatavalt tervislikumad road:
Etta elab täielikult sisse söömiskultuuri:
Olles ikka täiega turisti tegemas, sai lastele soetatud ka hiina rahvariided. Gustav tundis end kohe ninjana:
Kuri häkker Aasiast:
Daam roosas, jalas väidetavalt Vietnamis käsitsivalmistatud papud:
November 12th, 2009
Kuna juba kaks päeva ei olnud peaaegu tilkagi sadanud, tundus ka tänane hommik meile paljutõotavalt päikeseline ja otsustasime minna jalutuskäigule kohalikku Fort Canning’u parki. Maastikuvormilt on tegemist millegi Eesti Suure-Munamäe-taolisega (Ilmselt küll siis kunstlik kaitserajatis), kuid kujutage end ette sellisest järsakust ühe käega käru üles vinnamas ja teistpidi vedimas järel vastupunnivat reisikaaslast, kuna palavus küünib 40 kraadi ligi.
Jõudsime umbes poolde mäkke ja tegime lõõtsutamis- ja joogipeatuse, kui järsku tundus, et ilm on läinud meeldivalt jahedaks ehk temperatuur oli järsku kukkunud lausa 30 peale. Kas tõesti säärane kõrguste vahe, jõudsin juba naiivselt imestada, kui mind tabasid esimesed volasklikud vihmapiisad. Ja täiesti ootamatult hakkaski kell pool üks kõvasti sadama. Esmalt tundus väga kena teha troopikaromantikat, koguda lapsed sülle ja pressida end vihmavarju alla kägarasse, kuid kui järsku taipasin, et tonnide viisi vihmavett voolab kosena mööda treppe otse minu kleidi sisse, pidime paduka kiuste end liikvele ajama.
Õnneks ollakse siin säärasteks ootamatusteks valmis ja isegi muidu igati dzhunglit meenutavas pargis on iga natukese maa tagant püsti pandud mõnusad vihmahütid:
Vahepeal, kui meile ekslikult tundus, et vihm hakkab juba üle jääma, jõudsime edasi jalutada ja siis enne järgmist hütti jällegi korralikult läbi vettida. Saime siis selle teise hüti katuse all ligi tund aega seista, vennastuda ühe jalgratturiga (kes kuuldes Gustavi nime, arvas, et me oleme Saksamaalt). Lastele meeldis selline ilm silmnähtavalt rohkem kui lõõskav palavus, hoolimata välguraksatustest ja kõuemürinast ronisid nad hüti serva alt välja jalgupidi veelompidesse solberdama (ja nagu pildilt näha, pakkusid kenakingad kroksid – mis vastupidiselt kõigile varasematele tõekspidamistele ja tõotustele laste nõudmisele järele andes neile soetatud said – sääraseks tegevuseks igati tõhusat tuge):
Gustav küll muutus mõne aja pärast rahutuks ja päris aru, millest selline kole müristamine ikkagi tuleb. Olles ilmselt inspireeritud paljudest hiljuti loetud etnograafiatest, otsustasin mitte jagada pojale füüsikalisi, vaid rahvapärimuslikke selgitusi. Mäletan ju oma lapsepõlvest, et kui:
Müristab ja välku lööb,
siis vanapagan silku sööb.
või:
Välku lööb ja müristab,
vanapagan pükse käristab.
Seepeale arutles Gustav veel tund aega hiljem juba selgema taeva all koduteel, et miks see vanapagan ometi neid pükse nii koleda häälega käristab ja kelle peale ja miks ta ometi nii pahane on. Minu selgituse peale, et vanapagan on inimeste peale vihane, et nood nii palju loodust reostavad ja nüüd maksab neile suure mürina ja vihmavalingutega kätte, sattus Gustav aga veelgi enam segadusse: “Aga mina olen ka mõnikord inimeste peale vihane, aga niimoodi müristada ma ikkagi ei oska!”
November 12th, 2009
Gustav ja Etta istuvad pärast lõunaund elutoas diivanil ja emme üritab kõrvaltoas veel poolelijäänud artikli lugemist lõpetada. Lapsed on kätte saanud lauatelefoni (mille me mõistagi ammu seinast lahti ühendasime ja üldse eest ära kapi peale panime) ja Gustav nõuab emme käest erinevaid numbreid, et sinna ja tänna helistada (“Mis see mamma number oligi?”). Et korraks veel vaikust ja rahu saada, soovitab emme telefoninäppimise asemel multikas peale panna. Gustav teatab rahulolevalt: “Okei, ma panen siis multika.” Ja siis ilmselt Ettale: “Sina, sogamutt, võid nüüd ise helistada. Ainult et politseisse ei tohi helistada: ära üks-üks-kaheksa-kaks vali!”
November 10th, 2009
Singapur on tuntud kui “Aasia algajatele” ehk kõige “valgem” Aasia (ehk siis valge tiiger, kes pole juhuslikult nende loomaaia vapiloom?). Küllap see tõsi on.
Oleme nüüd viiendat päeva siin, raamatuid lugenud, inimestega rääkinud ja eelkõige vaatluse teel empiirilisi kogemusi hankinud. Mõned tähelepanekud:
1. Elanikkonnast on tarkade raamatute järgi ligi kaks-kolmandikku hiinlased, kümnendik on malaid, veidi vähem on India päritolu ja umbes 5% on eurooplased (/ameeriklased). Kui aga kella 6-7 paiku õhtul jalutada mööda jõekallast põhilise ärikvartali suunas, kohtab valdavalt vaid viimaseid, äravahetamiseni sarnastes lumivalgetes triiksärkides mehi, “I’m-the-king-of-the-world”-olemisega britte ja ameeriklasi, kes Londoni kombe kohaselt tänavabaarides töölt-koju-minemise-õlli libistavad ja mööduvaid naisi himuka pilguga seiravad (väidetavalt pakkuvat osad lühemate seelikutega naised sellist teenust, et ostad neile mingi peene kokteili, aga varasema kokkuleppe kohaselt baarmaniga serveeritakse vett ja jookide hinnavahe makstakse naistele hiljem puhtana-käteen).
2. Kui oled suur ja valge naine, liiatigi kahe lapsega, ei seira sind tänaval mitte keegi peale restoranipidajate himuka pilguga. Isegi mitte kaastundliku pilguga. Nimelt puudub siin igasugune tavapärane viisakus – keegi ei ava sulle uksi ega aita käru treppidest – ja neid juba jagub! – üles-alla vinnata, taksojuhid ei suvatse end oma sooja (või pigem küll miinuskraadidesse konditsioneeritud) rooli tagant nihutada, et aidata kaks last, kümmekond ostukotti ja käru oma masinasse vinnata. Isegi Tallinna bussisaatjad mõjuksid siin äärmiselt abivalmitena. Küll aga ollakse varmad tänaval niisama lapsi näppima ja isegi noodsamad restoranipidajad, olles aru saanud, et sa nende ahvatlevatest pakkumistest huvitatud pole, pole sestap karvavõrdki ka sinust enam huvitatud, küll aga jagub “singlishis” hüüatusi: “Hellooo, little maaan, how are you doooin’?” või “Hey, sweeetie, you look soo niiice!”
| From kevad 2009 |
3. Olles otsustanud muuta meie paaripäevast rutiini – esmalt basseini ja siis linna peale -, võtsime täna kohe pärast hommikueinet ette julgustüki minna JALGSI Orchard Roadile, mis – nagu nimigi viitab – on täielik koopia Londoni Oxford Street’ist. Ainult et Prada-poodide, palmipuude ja äärmiselt koledate jõulu”kaunistuste” kontsentratsioon (millele pidavat kuluma igal aastal ca 40 miljonit Singapuri dollarit) on suurem. Gustav oli kõige selle juures hämmastavalt mõistlik, nentides vaid korra, et tal on “pea veidi higine”, ja paar korda, et ta “enam ei jaksa kõndida”. Otsides raamatupoodi – ja pärast esimest juhatust ja kogemust rõhutades “korralikku raamatupoodi” – pidin tõdema, et sellist asja lihtsalt pole. Kõigis poodides on olemas “Fiction”-sektsioon, mis lisaks kaasaegsetele tippautoritele nagu Danielle Steele ja Dan Brown sisaldavad klassikat nagu “Scarlet Letter”, “Robinson Crusoe” ning valikut Rudyard Kiplingi teostest (ei mingit koloniaalajastu hõngu ega vaimu!). Heal juhul on poes olemas “History”-alajaotus, mis sisaldab eranditult sõja-teemalisi teoseid, paremal juhul on ka “Philosophy”, mis sisaldab küll taieseid pealkirjadega “Coffee with Aristotle” või “Getting acquainted with Foucault” (mis lähemal vaatlusel osutub koomiksiraamatuks), ning kõige paremal juhul on poes lausa “Gender Studies” alajaotus, mis sisaldab küll paraku sääraseid hingevärinat tekitavaid bestsellereid nagu “Why are men on top” või “Why both of my parents committed suicide”. Söandades kauplusetöötajalt pärida, kas neil juhtumisi ka kusagil mõningast antropoloogia-alast kirjandust leidub, kergitab too imestunult kulme: “Anthro… whaaat?” Nii et meie valikuks said peamiselt “raamatud”, mille Etta rabas sülle korrutades “Män’, män'” (sisaldades palju nuppe ja liigutatavaid elemente).
4. Kõige selle rüselemise saatel võib tunda oma arktiliseks talveks valmistunud kerelt pekke võdinal mööda külgi maha voolamas (ja see oli ka siinkohal peamine motivatsioon jätkamiseks). Kui pilt hakkas kohati juba uduseks kippuma (ja kell näitas viis pärastlõunal), lõpetasime oma odüsseia Toys*R*us-nimelises mänguasjapoes, mis asub jalapäraselt mingi järjekordse kaubamaja KUUENDAL korrusel ja mille kohta mul oli miskipärast ettekujutus, et tegemist on mingi peene lastekaubapoega (liiati kui sama maja allkorrusel on reas peenete galanteriitoodete butiigid nagu Bottega Veneta, Longchamp, Coach jne). Ettekujutus oli mõistagi enam kui väär, vatsupidiselt allkorrusel kogetud veel lehma järgi lehkavale nahale on kuues korrus täidetud puhtalt plastmassi moodi haiseva plastmassiga. Aga kuna meie pühapäevane Chinatowni-retk ei suutnud meid varustada basseni-mõnudeks vajalike täispuhutavate mänguasjadega, siis oli eesmärk üllas, ja mis peamine – täidetud ta ka sai. Nii et homme ootavad meid basseinis “ehedam-kui-elu”-haikala ja merikilpkonn.
5. Kuna väljas söömine on väga odav ja rikkalikult pakutaval, pole inimestel kombeks ise kodus süüa (teha). See seletab ka, miks meie korteri köögivarustus piirdub külmkapi, mikrolaineahju ja veekeedukannuga. Ãœritades poest elementaarseid toiduaineid hankida, tuleb tõdeda, et see on veel keerulisem kui mänguasjade ostmine. Esiteks pole olemas selliseid asju nagu kohalikud toiduained, kuna Singapuris mõistetavalt puudub igasugune põllumajandusmaa ja -tööstus. Puuviljad tulevad Malaisiast, piimatooted Austraaliast, veel peenemad asjad USAst ja Euroopast (näiteks minu hommikune röstsaiakate kannab nimetust “Oxford Marmalade” ja väidab, et on “Made in UK from local ingredients”, mida on muidugi raske uskuda, kuna tegemist on apelsinidzhemmiga – aga eks brittide arusaam sellest, mis on “local” on ka ilmselt teine).
Ja see omakorda seletab ka, miks meri Singapuri sadama lähistel näeb välja tunduvalt elutruum arvutianimatsioon kui Trooja-filmi merelahingu-stseen: sest see ongi päris! Sajad mitmesajameetrised tankerid ja konteinerlaevad seisavad reidil, ning öine vaade avamerele on kui vaade üle lahe: tuhanded tulukesed kauguses siramas ei pruugi veel tähendada maad (Kolumbus?!?).
6. Vaatamata väidetavalt kellaajalise täpsusega – kell kolm pealelõunal – saabuvatele vihmahoogudele ei sadanud täna tilkagi vihma. Hoopis päike paistis ja ilmselt APECi aastakonverentsile saabunud Okeaania delegaadid marssisid 35kraadises kuumuses pealtnäha sirgelt ja kuivalt oma polüester-ülikondades, nimesildid kaelas ja mapid kaenlas, ning vaatasid põlglikult, kuidas napis riietuses (jah, tundub, et lühike püks ei lähe ikka mitte etiketi-loosi) naisterahvas higist tilkudes oma mitte just paremat saaki tõotavat järelkasvu künkast üles lükkas.
Kokkuvõttes tuleb ehteestlaslikult nentida, et pole sel elul väga häda midagi. Kas on ikka põhjust kurta, kui alternatiiviks oleks “seagripis” köhides end lume alt välja kaevata?!;))
Ehk nagu äärmiselt halvasti kirjutatud Singapuri expat’ide raamat nendib: You’re living the life most people dream of!
November 8th, 2009
Sai sel teemal juba eile blogitud, aga proovime siis võnkuva ühenduse kiuste täna uuesti:
Oma esimese täispika päeva tähistamiseks läksime eile lastega alustuseks Singapuri loomaaeda. Ja pole midagi öelda, Mati Kaal on kahtlemata väga tubli, aga Singapuris on loomaaia pidamiseks lihtsalt võrratult paremad võimalused – korjad kasvõi tagaaiast terve parve faunat ja paned vaatamiseks letti ning söök neile langeb otse taevast ette.
Juba enne olime kursis, et Singapuri loomaaia au ja uhkus on valged tiigrid. Ja aukohal nad olidki:
Etta-mutti huvitasid siiski rohkem kalad ehk “talad”:
Vaated, olgugi inimkätega rajatud veehoidlale, olid hingematvad:
Ja kui küsite, et kuidas meil siin niiskusega lood on, siis tänan küsimast, lood on head. Enam kui head! Vähe sellest, et praegu on käsil vihmahooaeg, mis tähendab küll seda, et sajab korra päevas ja umbes pool tundi korraga, aga see-eest mehiselt, on muidu ka õhuniiskus umbes 100+%. Aga mis siin seletada, selle kohta oli ka loomaaias esitatud väga graafiline materjal (kui pildi pealt hästi aru ei saa, siis Singapur jääb aastas sadavate sademete hulgalt napilt alla vaid Amazonasele, kuid edestab Saudi-Araabiat näiteks 20kordselt):
Illustratsiooni tõestusena õnnestuski meil jääda pooleks tunniks vihmalõksu pügmee-jõehobude majakesse, kus saime nende liikumatute minihippodega lähemalt tuttavaks ning inspireerituna nende kihvade näidistest asusime ka oma hambumust võrdlema:
“Kui kurjad lõvid kohtuvad” – nii kõlaks selle pinevalt põneva dokumentaali pealkiri Gustavi unenägudes:
Õhtul käisime issi kolleegi Kevini ja tema abikaasa Marylini lahkel kutsumisel mekkimas kohalikke merehõrgutisi Singapuri idakalda-mereäärses restoranis:
… ja tegime tuuri issi kontori kandis, kus koloniaalajal laksus veel laine (reclaimed land on sageli viidatav viis, kuidas see väike riik endale kallist maad merelt juurde hangib), kuid nüüd kerkivad üha uued ja kõrgemad pilvelõhkujad:
Kaks meest ja meri:
November 7th, 2009
Ja kõigi Gustavi ootuste-lootuste täitudes siin me olemegi:
Kuidas siis on esimesed muljed?
Esmalt tulek. Gustavi elu esimene kontinentidevaheline lend (Ettal teine ja tema võttis seega asju külmalt nagu vana kala ikka). Mehike on prognoositult hiigelsuures lennukis kõikidest nendest nuppudest ja värkidest täiesti pahviks löödud:
Siis aga muidugi tõttas juhust kasutama ja tema jaoks möödus lend absoluutses paradiisis:
Sellal, kui meesreisijad nautisid filmiprogrammi ja magusat und, tegelesid naissoost kaaslased trallitamise ja selle talitsemisega. Sestap ei oldud sihtpunkti jõudes kõige virgemad:
Vaade meie kohaliku korteri aknast, otse Singapuri “tuiksoonele”:
