3. jaanuaril Singapuris, botaanikaaias:
 |
| From Singapur 2009 |
5. jaanuaril Eestis, koduaias:
 |
| From 2010 talv |
Tasub vaid lisada, et sama päeva õhtul diagnoosis lastearst Ettal kõrvapõletiku ja Gustavgi veetis raske öö. Tere tulemast Eestisse!
Singapuri ilusaid hetki saab aga vaadata galeriist.
Sellal, kui ülejäänud perekond tagasiteel Singapurist Frankfurti lennujaamas viie tunni jooksul igavusest ja koledate elamuste tõttu oli hinge heitmas, leidis Etta endale igati põnevat tegevust. Ta nimelt leidis uue sõbra, 2aastase Ranoshi-nimelise nooruki:
 |
| From Singapur 2009 |
Kiirelt muutuvas ja globaliseeruvas maailmas pole aega kaotada:
 |
| From Singapur 2009 |
Ütleme nii, et tõmmu noormees juba oskab blondiini pead segi ajada:
 |
| From Singapur 2009 |
Kaks kuud.
Viis riiki: Singapur, Taiwan, Jaapan, Indoneesia, Austraalia. Saksamaa ja Hong Kong ei lähe arvesse.
Kolmteist lendu ja kaks laevasõitu. Neist neli pikemad kui viis tundi.
Nelikümmend täidetud arrival/departure-kaarti.
Kahe lapsega, kellest üks on kohe neljane ja teine poolteist, on seda ilmselt üsna palju. Aga me oleme nüüd kõik millegi võrra kõvasti rikkamad.
Istudes hetkel Frankfurti lennujaamas ja oodates KÕIGEST viie tunni pärast väljuvat Tallinna-lendu, tundub see kõik nii magusvalus. Eile ujusime me samal ajal oma Singapuri hotelli välibasseinis ja hiljem tegime pika mõnusa jalutuskäigu botaanikaaias, täna vaatab akna tagant vastu hallisombune lumesadu.
Ilmateemat võib lõputult kiruda, aga see pole siiski põhiline mure.
Aasia elab tulevikus, Euroopa minevikus. Ta on vana nii moraalselt kui välimuselt. Seda iseloomustab ilmekalt juba see, kuidas Lufthansa kergelt üle keskealine stjuardess lajatab sulle kandiku hommikusöögiga ja teatab kanges inglise keeles: “We only have warm meal left, because your son took the last cold one!”.
Rääkimata sellest, et seisad siis oma Schengeni-passiga järjekordse turvavärava taga, seljas viis kotti ja käe otsas kaks väsinud last ja saksa amatsoon, kellel võiks samahästi näo asemel olla põlv või vastupidi, jagab kõuehäälel korraldusi seista “Behind ze yellow line!”, kuna järjekorraväliselt ilmub üha uusi ja uusi vanainimesi, keda teenindatakse eelisjärjekorras.
Kui mitte muud, siis jääb meile meie päikeseline mälestus Singapurist ja kahest kuust Aasias ja Austraalias. Ehk aitab mõnda aega vastu pidada:
 |
| From Singapur 2009 |
See ei kõla ilmselt sugugi originaalselt, aga Melbourne jättis Sydney’ga võrreldes märgatavalt muhedama mulje. Kuigi me jõudsime selle linnaga tutvuda vaid unise 1. jaanuari pealelõunal ja 2. varahommikul, mil linn oli pärast uusaastaprallesid täielikult välja surnud, tundus ta siiski kuidagi õdusam ja samas suurejoonelisem:
 |
| From Austraalia 2009 |
Kokkuvõttes tuleb öelda, et ma saan väga hästi aru kõigist neist eestlastest, kes suunduvad Austraaliasse õnne või lihtsalt paremat elu otsima. Kängurumaal on teatud mõttes sarnasusi Singapuriga (kliima ja kord), aga teisalt on ta lihtsalt võrratult suurem ja võimalusterohkem. Ja nagu lahkumise eel lennujaamas kohalikust lehest lugeda võis, loodatavad kohalikud farmerid just meie külastuse ajal riiki tabanud üleujutustest lausa kaheks järgmiseks aastaks erakordset saaki ja sestap suurt leevendust majanduskriisile. Nii et ehk ongi põhjust tagasi minna?!
Ega ma tegelikult ei teagi, kus osariigis see kunagine kuulus Austraalia film Paul Hoganiga nimiosas vändati, aga igatahes Melbourne’is lennukilt maha tulles ja rendiautoga mööda Victoria osariigi käänulisi teid Phillip Islandi poole sõites meenutas see vägagi selles linateoses nähtut. Ja kuivõrd omal ajal sai seda filmi vähemalt 30 korda vaadatud, siis ketras selle tunnusmeloodia mul pea terve autosõidu vältel peas:
 |
| From Austraalia 2009 |
Siin ma sain aru, et Austraalia on tõeline äärmuste maa: meie saabumise päeval oli sooja 35 kraadi, järgmisel päeval veelgi enam; ja kui me vana-aasta õhtul läksime pingviinide paraadi vaatama, siis hakkas järsku kõvasti müristama, välku lööma ja vihma kallama ning temperatuur oli järsku kukkunud 17 kraadile.
Pingviinide paraad ise oli midagi uskumatut. Ma kujutasin miskipärast ette, et linnukesed lastakse ühest puurist välja ja nad jalutavad siis pealtvaatajate eest läbi teise aedikusse. Aga tegelikult on asi märksa looduslikum: maailma väikseimad pingviinid, kes Phillip Islandil elavad, saabuvad päikeseloojangul oma päevapikkuselt kalastusretkelt ja lähevad pesadele poegi toitma. Nad ilmuvad järsku lainetest, vupsavad sadade kaupa rannakaljudele ja paterdavad vaikselt läbi rohu oma pesade poole – täiesti uskumatult võimas vaatepilt (pilti muidugi teha ei lubatud).
Siin saad ikka täpselt aru, mida tähendab Austraalia “outback”-kultuur: loodus on siin märgatavalt rohkem kohal kui kusagil mujal. Kui sellest muidu aru ei saa, siis kahjuks kasvõi läbi selle, kui palju vallabisid ja muid kukkurloomi lömastatutena maanteedel vedeleb. Koaalasid on muidugi kõvasti vähemaks jäänud, aga looduskaitsealadel saab neid peaaegu et katsuda. Ja nad ei olegi nii laisad kui legend räägib:
 |
| From Austraalia 2009 |
Lisaks outbackile on austraallased väidetavalt väga easygoing (nagu kirjutab ka Krister, kellest me Sydneys napilt mööda läksime, oma pikas Austraalia-loos). Ja mitte kusagil ei saa sellele paremat kinnitust kui perekond Corride juures, kes meid lahkesti oma rannamajas võõrustasid:
 |
| From Austraalia 2009 |
Ka Gustav sai lõpuks üle oma keelemurest ja leidis kohalike poistega rahvusvahelise ühise keele, asudes üheskoos kaevandama tunnelit mere alt läbi otse Tasmaaniasse:
 |
| From Austraalia 2009 |
Ja kuigi tuleb tõdeda, et just sealsamas Phillip Islandil elasime me vana-aasta päeval veel üle kaks suurt ehmatust, oli see kokkuvõttes üke meie reisi huvitavamaid etappe. Aga ju on ka negatiivsed kogemused millekski head: esiteks sõitis mingi daam oma Suzuki-püssiga meile tagant sisse (ehteestlaslikult oli sealjuures rõõmustada ainult selle üle, et tema auto oli tunduvalt rohkem lömmis kui meie oma):
 |
| From Austraalia 2009 |
… ning teine ja isegi veel suurem ehmatus tabas meid õhtupoolikul, kui Gustavil äkitselt terve nägu üles paistetas ja silmist voolasid pidurdamatult pisarad. Põhjuseks oli ilmselt meile kohalikust apteegist eraldatud “nohuravim” ja õnneks tõmbas paistetus sama kiiresti tagasi, kui oli tekkinud ning me ei pidanud vana-aasta õhtul kiirabisse tõttama (kuigi ma olin terve majarahva juba selleks jalule ajanud).
Igatahes aasta 2009 jäi meie jaoks kokkuvõttes senistest kõige lühemaks. Saabub ju Austraalias uus aasta üheksa tundi varem kui Eestis. Loodetavasti on siis 2010. aastal sellevõrra veelgi rohkem toredaid elamusi!
