Uusimaks välitööde-hitiks on kujunenud kriitidega joonistamine. Gustav tutvustab tänast taiest:
“Valgega on Eesti. Punane on Singapur. Sinine on Tallinn ja kollane on Frankfurt. Ja lilla… no see on see… no mis meil veel puudu on? No kui need on kriipsud, siis järelikult on meri!”
 |
| From kevad 2010 |
Lume minekuga tuleb siin-seal põnevaid asju välja. Meie aias näiteks sulasid välja säärased põnevad maastikuvormid:
 |
| From kevad 2010 |
Kuna lähemal vaatlusel on tegu peenikeste käiguvõrgustikega, mis lõppevad kuuskede all suuremates murupurutuustides, siis on eeldatavasti tegu hiirteurgudega. Nimelt on meil siin ju kõvasti erisorti närilisi liikvel, tuppa on aegade jooksul siiski jõudnud vaid üks isend, kes pälvis pärast nädalast tagaajamist Darwini preemia, kuna oli kukkunud prügikasti ega saanud sealt enam välja ning leidis seal oma maise otsa.
Kus aga on meie hiirtehirm Endel?! Kuigi külakassidel on järjekordselt kevadine jooksuaeg, lösutab eunuhhipoiss mugavalt oma asemel ja veeretab end välja vaid selleks, et järjekordset toidunoosi nõuda. Päeval pikutab ta päikesepaistel, ainult laste juuresolekul peab leidma endale ohutuma paiga. Kuhu ta sedakorda puges?
 |
| From kevad 2010 |
Lastel on kujunemas välja huvitavad rollimängud. Näiteks mängivad Gustav ja Etta võitlusmängu. Ãœhel hetkel on Gustav mõõgavõitluses “surma saanud” ja Etta elustab venda turgutava joogiga. Gustav siis seletab: “Etta andis mulle eluvett ja ma ärkasingi ellu.” Emme pärib, et mis võlujook see eluvesi siis ka on. Gustav teab: “Piim – see ongi eluvesi!”
***
Ei ole meie pereski haruldus, et kui mitte multikaid näitav telekas lapsi muul ajal eriti ei köida, siis reklaamipauside ajal naelutatakse pilk helendavale ekraanile ja kogu muu tegevus peatub. Tänu pidevale meeldetuletusele korrutab Gustav ka hiljem söögilaua ääres istudes:
“1182 – Ekspress Hotell!”
Etta sorteeris järjekordselt emme ridiküli ja leidis sealt nätsupaki. Seepeale soovisid muidugi mõlemad lapsed nätsu süüa. Emme lubas Gustavil ühe võtta, juhul, kui ta teeb seda Etta eest peidus kusagil salaja. Kostus siis veidi aja pärast kolinat, müdinat ja kisa ning väikeses tualetis avanes järgmine vaatepilt:
 |
| From kevad 2010 |
Ãœhesõnaga Gustavi ülisalajane peiduurgas oli Etta poolt koheselt avastatud ning jätkus nätsu lunimine. Õnneks algas siis telekast “Elav planeet” (Gustav on millegipärast veendunud, et kõik loomasaated kannavad säärast koondnimetust) ning nätsutragöödia ununes.
Kuna täna on aga siiski “munavõtted”, siis pistis Etta lisaks paarile täpilisele vutimunale kinni ka pool kanamuna (kuna poes olid järel vaid pruunid munad, siis värvimisega sedakorda vaeva nägema ei hakanud):
 |
| From kevad 2010 |
Emme sai ka vahepeal välja ja üle pika aja jälle kohtuda lapsepõlvesõbrannadega. Käesoleval aastal on kõigil ümmargused sünnipäevad, sedakorda tähistasime kodumaale saabunud Kiku sünnipäeva. Palju õnne veelkord!
 |
| From kevad 2010 |
Sogamutt oli eile juba palavikuvaba, sestap ka esines tavapärase nõudlikkusega:
 |
| From kevad 2010 |
Samal ajal tegutses õues jällegi lumesõdalane:
 |
| From kevad 2010 |
Olen täheldanud, et kui Etta ja Gustav omavahel mängivad, siis varem või hiljem käratab Gustav õele, kui too jälle millegagi hakkama ei saa: “Mängust välja!”. Ilmselt siis lasteaias on jõutud sellesse faasi, et suurim karistus on see, kui sinuga ei mängita.
Vähe sellest, lasteaiast on omandatud ka järgmine salm, mida igal võimalusel retsiteeritakse:
“Ãœki-kaki-kommi-nommi,
vanamees hüppas üle pommi,
pommist käis üks kõva pauk,
vanamees vaatas: püksis auk.” (okei, siiamaani teadsin seda salmi oma lapsepõlvestki. Aga nüüd:)
“Püksist välja kargas konn,
küsis: kus su kodu on?
– Kivi taga
hiired kõdistasid naba(st).
Sina oled mängust vaba!”
???
Üsna täpselt nagu kaks aastat tagasi Gustav, jäi Etta möödunud pühapäeval äkki haigeks. Hakkas öösel oksendama ja tegi seda kaks ööd-päeva. Seejärel hakkas veidi parem, aga siis tuli kõhulahtisus. Erinevus on aga selles, et Ettal tuli lisaks kõigele ka kole köha, mis eile sai arsti juures diagnoositud bronhiidiks.
Teine suurem erinevus on see, et isegi 39kraadise palavikuga on Etta pidevalt üsna reibas ja voodis ei püsi. Vastupidi, iga natukese aja tagant sammub ta tähtsalt esikusse ja hakkab endale saapaid jalga ja (venna) mütsi pähe panema ning nõuab õue. Pidime siis täna Gustaviga tema lõunaune ajal kurikavalalt juhust kasutama, et õue lipsata. Kauaks seda rõõmu muidugi ei olnud, peagi oli Etta üleval ja nukralt läbi akna venna viimsetes lumeriismetes lustimist pealt vaatamas:
 |
| From kevad 2010 |
Niipalju, kui mina Etta üürikese lõunaune ajal jõudsin õues olla, tuvastasin, et kolm kuud paksu lund oli meie aiakasvandikele üsnagi laastavalt mõjunud: pea kõik kadakad olid mitmest kohast ära murdunud. Tubli eestlasena, kes ei viska midagi asjata ära, said murdunud oksad muidugi tuppa vaasi taritud. Nagu hiljem õuest naasnud Gustav kohe tähelepanelikult märkis: “Meil on ju ülemise riiuli peal ainult kaks asja: kuusk ja Eesti lipp!”:
 |
| From kevad 2010 |
Sööki Ettale eriti sisse ei lähe, õnneks joob ta rohkelt. Ka mamma poolt põduratele toodud maasikad-banaanid jagas sogamutt lahkelt aplale vennale. Meie ainus munadepühale viitav element, mininartsissist lauakaunistus, on samuti mamma kingitus:
 |
| From kevad 2010 |
Kuna Gustav meil ju on teatavasti suur vanasõnade austaja, siis lähtub ta ikka neist: “kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem” ja “kes siis ikka nalja teeb kui mitte ise”. Seega leiutas ta õekese lohutuseks lõbusa saapalugemismängu, mille juures osutusid vajalikuks varustuseks ka mütsid – nagu näha, on Ettal venna oma (tagurpidi) ja Gustavil sogamuti oma:
 |
| From kevad 2010 |
Ãœhel hetkel läks asi küll üle saapapoksiks, kuigi Gustav leidis juhust märkida ka, et “Näe, selle saapa pikkus on 21, aga teisel on hoopis 26!”:
 |
| From kevad 2010 |
