Tünnitehases

July 31st, 2007

Üks põnevamaid üritusi meie Burgundia-retkel oli vaadivabriku väisamine. Sellega, kuidas viinamarju koristatakse, pressitakse ja kääritatakse, saime tuttavaks juba varasematel reisidel. Nüüd aga saime teada, milline omaette teadus on veinivaatide valmistamine. Vaaditootmine on põlvest-põlve päritav peene oskusteabega auväärne tööstus nagu viinamarjakasvatuski. Meie külastatud tehases töötab üle 60 töölise. Õigupoolest on tööline nende kohta liiga vähe öeldud, pigem sobiks nende oskuste ja ameti üle uhkuse tundmise kohta sobilik öelda “meister”.
Väike kokkuvõte siis meie ekskursist. Mõistagi ei kõlba vaadimaterjaliks iga puu. Peab olema vähemalt 150 aastat vana tamm, soovitavalt Prantsusmaalt, aga kõlbab ka Ungari oma (kuna Prantsusmaal lihtsalt metsa enam praktiliselt ei ole). Neist saetakse ühtlase pikkusega notid, millest raiutakse halud (justnimelt raiutakse, sest suuremate kadude vältimiseks võivad ainult ameeriklased oma suuremapoorilist tamme pikuti saagida), mis omakorda lihvitakse ja saetakse parajaks. Ühest tihumeetrist puust saab asja vaid viiendikust.
Spetsialist Eestist hindab halgude kvaliteeti:

Seejärel viiakse ühemõõdulised lauajupid värske õhu kätte tahenema. Päikeses, vihmas ja tuules võivad nad seista aasta kuni kolm, sõltuvalt tellija soovist. Mida kauem, seda parem muidugi. Siis painutatakse halud metallvitste vahel sõõriks kokku ja taotakse tihedalt kokku. See noormees valdas kunsti millimeetrise täpsusega: katsus sõrmega vaadiääre ühtlust ja sekundi murdosa hiljem lajatas samasse kohta paarikilose kuvaldaga:

Järgmine väga oluline etapp on põletamine. Pooleldi kokkupainutatud vaadid asetatakse priimuselaadsetele põletititele (milles küttena kasutatakse muide vaid sama tööstuse puidujääke). Sealt siis hiljem see veinide suitsune maitse:

Kuumus aitab ühtlasi puitu paremini painutada. Siis tõmmatakse ka tünnide teistesse otstesse vitsad peale ja treitakse valmis põhjad. Ja ongi tünnid peaaegu valmis, nii et saab nende tihedust õhu ja veega testida:

Jällegi ekspert (kes erinevalt näiteks veinimajast ei teinud üsna mürarikkas tehases ühtegi piuksu, sest see oli lihtsalt NII huvitav) hindab, kas toodang ikka raskust kannab:

Sa võid jälgida kõiki vastuseid postitusele RSS 2.0 kaudu. Võid kommenteerida või träkkbäkkida oma kodulehelt.

Kirjuta meile