Paris, mon amour
August 1st, 2007
Pariisi jõudsime täpselt Tour de France’i dopinguparaadi finisheerumise eelõhtul ehk siis terve Champs Elysees oli jalakäijate jaoks tribüünide poolt praktiliselt suletud ja uhkete villade aiakestesse selle servas olid aegsasti püstitatud telekommentaatorite võtteplatsid. Võtsime suuna Louvre’i otsas asuvale Tuileriers’ide aiale. Gustav nautis jalutuskäiku täiel rinnal ja näitas oskust oma isaga sama jalga käia:
Või no, kui soovite, peegelpildis:
Jägisime, kuidas töötab uudne lõbustusmasin, mis nägi välja nagu benji ja kuradiratta ristsugutis: kummist lingu otsa tõmmatud kera kahe istekohaga. Huvitav, kui mitme põrkega seal paha hakkab?
Purskkaevu ääres olime tunnistajaks tõelisele tragedie francaise‘ile. Isa, kes istus lamamistoolis, ei viitsinud väga muret tunda, kui tema umbes viieaastane poeg oma puupulgast meisterdatud laevukese ära uputas, aga kui poiss üritas sellele järele sukelduda, sai isa pahaseks ja ähvardas pargist lahkuda. Seepeale purskusid pisarad paisu tagant ja meelehärmi jätkus meie lahkumiseni:
Meie jätkasime aga õhtut märksa rõõmsamalt, lausa romantiliselt täiskuuvalgel Seine’i kaldal veini libistades ja mööduvatele laevukestele lehvitades (mida Gustav eriti suure hoolega kuni uinumiseni tegi):
Sa võid jälgida kõiki vastuseid postitusele RSS 2.0 kaudu. Võid kommenteerida või träkkbäkkida oma kodulehelt.
