Pranglil, ilma Kustita
August 27th, 2007
Prangli paati käis Gustav Leppneemes ootamas seepärast, et emme otsustas sel aastal osa võtta oma kursakaaslaste traditsioonilisest saaretuurist (aastatega on ära käidud Pakril, Piirissaarel ja mitmetel muudel huvitavatel ja vähemtuntud saartel-laidudel). Gustav sai seega Leppneemes postipaadile järele lehvitada ja issiga terve päev kvaliteetaega veeta.
Saaretuuri light-versiooni kokkuvõte:
Kuigi merekarud mainisid meile algselt mokaotsast, et paadile ei pruugi me sugugi mahtuda, sest samal nädalavahetusel peetakse saarel uhkelt leeripühi ja kohalike külalised on sõiduki peal eelistatud, polnud meil siiski muret laevas kohtade leidmisega. Prangli võtab turistid avasüli vastu:
Arp on kogenud saartelkäija ja teab, et üks kuulikindel nahktagi (teeninud teda väidetavalt juba keskkoolipäevil) ja keskmisest kangem õlu kuluvad inimtühjal saarel (nojah, Pranglil on küll pea 70 püsiasukat ja suvel nende arv neljakordistub) alati marjaks ära:
Meie majutusasutuse ees toimus pikkuse järjekorras rivistus, mille tagajärjel tõdeti liigutuspisar silmanurgas, et nii palju rahvast (17!) pole ühelgi saaretuuril enne olnud ega ole ilmselt ühelgi üritusel pärast 1. kursust kokku saanud:
Esmased vajadused vajasid aga rahuldamist ja nii läksime keha kinnitama kohalikku kõige kuulsamasse (ja mis seal salata, ainsasse) “baari” Must Luuk. Edasi pagesime alanud vihma eest varju kohalikku poodi, kus veidi tõreda müüjanna ja ähvardavate siltide kiuste sai ka pisut varusid täiendatud:
Üritasime leida teed kiriku juurde, kuid sattusime tihkesse mustikaküllasesse metsa. Mati ja Pille teevad kiiret sääse- ja puugitõrjet:
Ja siis hakkas jälle sadama. Jaan, kes tavaliselt naised ära viib, kogus nad sedakorda hoopis isalikult suure puu alla varju:
Kuigi külamees poetrepil kirjeldas saareelu üsna mustades toonides (ise libistas jutu taustaks kordamööda Lauaviina ja Rocki) - kala keegi kokku ei osta, koolis on õpetajaid rohkem kui õpilasi ja just toodi mandrilt järjekordne kadunuke matmisele - hakkas silma ka helgemat poolt. Mõned majad on üsna kobedalt korda tehtud ja suisa uhkete rõdudega ehitud:
v
Kiriku leidsime lõpuks üles (ega seda neljakilomeetrist läbilõiget just väga palju kordi viltu ei anna käia):
Obu võttis pühaks kohuseks kõik saaretuurilised üles pildistada (piltidelt jäid puudu vaid tema ise, magav Raba ja jalutama läinud Jass). Alustades noorimast - vahetult aastaseks saanud Kelvin ema Liinaga:
Sven, Arp ja Kadri:
Liina, Pille, Mati ja Eva:
Ede ja Airi:
Kiku ja Anu:
Jaan:
Meie seiklesime ringi jala, kuid tavaliselt liiguvad turistid Pranglil nii:
Sa võid jälgida kõiki vastuseid postitusele RSS 2.0 kaudu. Võid kommenteerida või träkkbäkkida oma kodulehelt.
