Värske rannajume näos ja popp Kreeka tuunika üll külastas Gustav koos tädi Avega (kel on ülim aeg ametit harjutada) 6nädalast Andreast (asjatundlikult sai nenditud: “Tita!”) tema pea sama värskes kodus. Igatahes palju õnne Dianale ja Aivole!
Vahepealse kehva suusailma asemel tuli augustikuuks tagasi korralik rannailm. Gustav sai kohe kaks päeva jutti Neeme rannas chillida (nii et tädi Avel tuli teda lausa vägisi veest eemale vedada):
… ja kive loopides päikese käes grillida:
Esimesel päeval oli meri eriti tüüne ja onu Taunol paistis olema mingi kaval mõte:
Mille ta ka ellu viis (sulpsatus=sukeldus):
Aga järgmisel päeval oli märksa tuulisem ja vuplite väele ei kiskunud. See küll ei heidutanud Gustavit ja tädi Ave abiga sai lainemäsusse heidetud pooled kaldakivid:
Tegelikult oligi see teine päev pühendatud pigem rannamännikus mustikate korjamisele (sel a’al küll Gustav meremühas tundide kaupa paksu und nautis), mille tulemusel valmis emmel eeldatavasti maitsev mustikamoos (kolm purki talvetagavaradesse kahele maasikamoosile seltsiks):
Teadagi tallavad vanemad põlvkonnad alati ette suured jalajäljed, mida tuleb siis hoolega täita ja võimalusel veelgi suuremaks venitada. Gustav üritab vanaisa kingi täita:
Tartus on samal teemal üks kaunis figuurikompositsioon:
Va ülikoolilinnas sai koos täditütar Dorisega tutvutud ka muude vaatamisväärsustega:
Ja vanaemade kiuste sai ka kätt basseinivette kastetud:
Gustav pakkus end lahkelt emmele appi marju korjama. Seadis aga ennast mugavalt marjanõu kõrvale istuma ja hakkas keskendunud ilmel kahe käega marju suhu kummutama. Ja tema tempo oli selles töös märksa jõudsam kui emmel samas kaussi täites:
Nii aga sünnib tõeline kunst. Hoidke alt, Kandinskyd ja Pollockid!
Pariisi jõudsime täpselt Tour de France’i dopinguparaadi finisheerumise eelõhtul ehk siis terve Champs Elysees oli jalakäijate jaoks tribüünide poolt praktiliselt suletud ja uhkete villade aiakestesse selle servas olid aegsasti püstitatud telekommentaatorite võtteplatsid. Võtsime suuna Louvre’i otsas asuvale Tuileriers’ide aiale. Gustav nautis jalutuskäiku täiel rinnal ja näitas oskust oma isaga sama jalga käia:
Või no, kui soovite, peegelpildis:
Jägisime, kuidas töötab uudne lõbustusmasin, mis nägi välja nagu benji ja kuradiratta ristsugutis: kummist lingu otsa tõmmatud kera kahe istekohaga. Huvitav, kui mitme põrkega seal paha hakkab?
Purskkaevu ääres olime tunnistajaks tõelisele tragedie francaise‘ile. Isa, kes istus lamamistoolis, ei viitsinud väga muret tunda, kui tema umbes viieaastane poeg oma puupulgast meisterdatud laevukese ära uputas, aga kui poiss üritas sellele järele sukelduda, sai isa pahaseks ja ähvardas pargist lahkuda. Seepeale purskusid pisarad paisu tagant ja meelehärmi jätkus meie lahkumiseni:
Meie jätkasime aga õhtut märksa rõõmsamalt, lausa romantiliselt täiskuuvalgel Seine’i kaldal veini libistades ja mööduvatele laevukestele lehvitades (mida Gustav eriti suure hoolega kuni uinumiseni tegi):
Veinireisi lahutamatuks osaks on siiski veinimajade külastamine. Burgundias jõudsime küll vaid ühte, kuid sellevõrra auväärsema ajalooga mõisa. Või jällegi ei saagi kasutada mõistet mõis, kuna esiteks ei ole Burgundias erinevalt Bordeaux’st üldse “kohustuslik”, et tootja ja veinikasvandus asuks samas kohas ja teiseks oli tegu mitte mõne jõuka aadliku, vaid tsistertslaste ordu munkade asutatud veinikasvanduste ja -keldritega. Viimased olid aga väga muljetavaldavad ja võtsid enda alla ilmselt suurema osa Beaune’i linnakesest, st Beaune’i linnakese suurem osa jäi nende keldrite kohale. Mingi üsna mittemidagiütleva fassaadiga majakese (mis küll, nagu silt seletab, on aastasadade jooksul majutanud nii Burgundia parlamenti kui muid tähtsaid asutusi) uksest sisse astudes laskud keldrisse, mis kulgeb maa all võlvkaartega käikude ja saalidena sadade meetrite viisi:
Osad käigud on nii madalad, et peab kõvasti koogutama, et mitte pead vastu müüre ära lüüa või koguda pähe seinu katvat paksu hallitust. Ja mõistagi pole need saalid ja käigud seal vaid ilu pärast, vaid mahutavad vaatide ja pudeliriiulite viisi ammumöödunud aastakäikude veine. Mõni käik oli koguni veinipudelitest kinni laotud ja kes teab, kes või mis sinna taha oli “müüritud”. Väga Edgar Allan Poe’lik interjöör igatahes.
Kusjuures, väidetavalt ehitasid mungad keldri esilagu vaid oma ordurakukese paarisaja liikme tarbeks vajamineva veinihulga mahutamiskes. Ilmselt ei olnudki elu keskaegses kloostris nii tume kui ajalooraamatud meile väidavad;)
Seni veel jätavad veinid Gustavi suhteliselt külmaks. Tema hindas kõrgelt veinikeldri põrandaid katvat kivisillutist:
Kuigi muidugi üritas oma vanemate südamepõksete ergutamiseks ka riiulist üht-teist välja rebida:
Iga veinimaja külastuse maitsvaim osa on kahtlemata degusteerimine:
Mida Gustav jälgis pealtnäha suisa õudusega, kuid nagu hiljem selgus, omandas sealt oskuse vedelikke suhumanustamise järel suure lurinaga välja sülitada:
Laps muutus kohe rõõmsaks, kui ta rõskest keldrist välja maa peale sooja päikese kätte pääses:
Meie tuuri Beaune’is lõpetas külastus Burgundia veininduse tunnusobjekti Hotel Dieu’sse ehk mungaordu poolt rajatud haigemajja (küll vaid turismi eesmärgil), kus tänapäevani korraldatakse igal aastal veinioksjone. Maja uhke katus sai igatahes Burgundia arhitektuuris trendiloojaks, kuigi arvatavasti võtsid 15. sajandi ehitusmeistrid ise shnitti hoopis kusagilt Ida-Euroopast:
