London, interrupted
February 28th, 2008
Täpselt aasta pärast seda, kui Gustav siin linnas pikemalt resideerudes muuseas käima õppis, oleme maailma pealinnas tagasi. Ja kõik on nii kohutavalt samasugune, kuid samas nii hirmutavalt teistmoodi. Lükates enda ees nende plaaditud jalgteedega juba tuttavat ruudulist käru, tunned, et see sõiduk on oluliselt raskem kui varem (ja see ei saa tulla lükkajate paisunud taljejoonest või kärukorvi laotud piima- ja mahlapakkidest ning ÜHEST veinipudelist), selles istuval mehikesel kõlguvad jalad ammu üle jalatoe serva ja ta ei suvatse enam vaikides ümbritsevat kaeda, vaid kommenteerib kõike ja kõiki vägagi häälekalt ning ilmselt üldse parema meelega teeks omal jalal “tipa-tapa”.
Meie elamisest rauge Kensingtoni asemel boheemlaslikus Notting Hillis jõuab veel rääkida, aga esimesed kustumatud muljed mitte just oodatud kokkupuutest kohaliku meditsiiniga paneks kohe kirja. Nimelt juhtus nii, et hoolimata väga heast tujust otsustas Gustav pärast eilset jalutuskäiku poodi ja otse keset meie esimese siinse õhtusöögi nautimist äkki suure kaarega üle söögilaua oksendada. Ja see jätkus terve öö ja veel tänase päeva. Ja kui selgus, et apteegis siin alla 12aastastele mingeid ravimeid (isegi Lacto7-tüüpi “heade bakteritega” söögilisandeid) niisama ei müüda, otsustasime arsti “koju” kutsuda, kuna ise haiglasse minekut ei pidanud me just väga nutikaks. Selleks pole vaja teha muud, kui öelda oma krediitkaardi number ja jääda paariks tunniks ootama.
Lõpuks, kui vaevatud haige oli just unne suikunud, saabuski peenes ülikonnas prillidega härrasmees, kes meenutas nii välimuselt kui olemiselt kangesti üht varemnähtud briti dzhentelmeni. Arstionu kuulas kopse, vaatas kõrva ja kurku ning nentis, et kuna kõhulahtisust ei ole, siis on ilmselt tegemist kiiresti mööduva viirusega, mis peaks juba homseks taandunud olema. Seepeale soovis ta meile palju jõudu ja ulatas lahkudes rõõmsalt 119naelase arve. Ja tõesti, märgid viitavad juba praegu paranemisele - palavik taandus ja pärast lõunaks söödud saiaviilu pole patsient ka enam oksendanud. Ja pealegi, vanemate meelerahu pole kunagi ju liiga kallis!
