March 23rd, 2008
Vahepeal oli meil siin nii kole ja vihmane, et ei tahtnud õue minnagi. Siis tuli jälle päike välja ja ruttu maja taha “kiiga-kaaga tegema”!
Kui emme-issi õhtul näiteks kontserdile lähevad, saab Gustav Claudia seltsis mürgeldada:
March 23rd, 2008
… ehk tänu Kristile ja Steve’ile väisasime “tagasihoidlikku” maja, kus pea poolteist sajandit tagasi nägi ilmavalgust tulevane peaminister Churchill:
Leia pildilt turist Gustav (kes ei suutnud uskuda, kui palju kivikesi ühe hoovi peale, aga kahjuks mitte talle taskusse, mahtuda võib):
Tegemist on Blenheimi paleega, mille Winston Churchilli esiisale, esimesele Marlborough’ krahvile, kinkis Euroopa lahinguväljadel vaenlaste mahanottimise eest kuninganna Anne. Maja 129 toas oli pildistamine keelatud, erandiks siiski isiklik kabel. Kujutasime elavalt ette, kuidas Winston pühapäevahommikuti oma initsiaalidega sametsussides ja -rüüs kohvi rüübates siia vantsis ja jutlust kuulas. Not bad at all!
Majaga külgnevates tallides on interaktiivne näitus, kus saab näiteks kaaluda kahurikuule:
Või ka ennast 17. sajandile ajastutruult kauniks kostümeerida:
Tagasihoidlik triumfisammas Marlborough’de tagahoovis ja lambad aasal:
Tüüpiline inglise pargimaastik:
Tänapäevaseid kohalikke. Kõigil kolmel sama jopp?
March 23rd, 2008
Otsustasime üheks nädalavahetuseks Londonist välja sõita ja valisime sihtpunktiks vanima ülikooli poolest tuntud Oxfordi. Esimene tore elamus oli tunnine rongisõit:
Kohapeal kohtusime kaardi ülemisest otsast tulnud Kristi ja Steve’iga. Kahjuks oli ilm üsna kole, seega jäid meie jalutuskäigud linna peal napiks (ja ausalt öelda lõppes romantiliselt mööda jõeperve kulgev teerada ka äkitselt kusagil autoparklas ära):
Üritasime püsida siseruumes, kuid ka see osutus arvatust keerulisemaks, sest kuna enamik Oxfordi söögikohti on ühtlasi pubid, siis ei lasta sinna sisse alla 18aastaseid isikuid. Ja kuna meie seltskonnas nimelt oli üks selline, siis saadeti meid korduvalt kallava vihma kätte tagasi. Ka targemad majad ei olnud just väga pikalt lahti, seega jõudsime vaid teaduse ajaloo muuseumi, mis asub muide hoones, mis sai omal ajal esimesena maailmas just muuseumiks ehitatud (küll kunsti-). Seal võis näha ohtralt igasugu põnevaid mõõteriistu, 18. sajandi “taskukalkulaatorist” metallist tehiskäeni. Ekspositsiooni hitt on aga Albert Einsteini poolt täiskribatud tahvel (valemite kohta võivad huvilised lugeda siit):
Kui Gustav hakkab kunagi kirjutama klassikirjandit klassikalise lõpulausega: “… oli see vast tore nädalalõpp Oxfordis.”, siis võib ta seda illustreerida sellise mälestusfotoga:
March 14th, 2008
Gustav sai juba teist korda Londoni “kodus” praktiseerida oma portugali keelt ja veeta aega meie brasiillannast koduabilise Claudiaga. Samal ajal esines kesklinnas peenes kahe Michelin’i tärniga restoranis Le Gavroche üks kaunis kolmik. Etteaste seisnes peamiselt nende kolme härra kahtlaselt identsetes pintsakutes, mis lähemal vaatlusel just kõige paremini ei istunud. Tegemist ei olnud seejuures mitte kuningliku sümfooniaorkestri muusikutega, kes pidanuks einestajatele meeleolu loomiseks mõne muusikapalaga üles astuma. Täpsemat infot jagavad soovijatele asjaosalised ise:
March 14th, 2008
Notting Hilli ja Kensingtoni vahel on Kensingtoni park, millest suurem osa on pühendatud printsess Dianale (memorial fountain, memorial walk, memorial playground jne), kuna ta ju ometi elas seal lähedal tagasihoidlikus lossis. Vaatasime siis selle mänguväljaku ka üle. Sinna pääseb vaid turvakaameraga varustatud väravast, kust näiteks ilma lasteta täiskasvanuid sisse ei lasta. Ja pilti võib seal oma lapsest teha nii, et mingeid teisi lapsi kuidagipidi ei jäädvusta. Aga Gustav jäi elu suurima liivakasti (mh varustatud vaat et elusuuruses piraadilaevaga) külastusega rahule ja üritas liiva ämbriga koju kaasagi võtta:
March 14th, 2008
Leia pesutünni peitu pugenud poiss:
Anname ka mõned vihjed:
