Käsi haarab sule järele
July 14th, 2008
Negatiivsed kokkupuuted arstidega on ajakirjanike keeli klassikaline „sotsiaalporno“: asjad, millega sa paratamatult mõnikord elus kokku puutud ja mis sind koledal kombel närvi ajavad, aga kuna samalaadseid asju juhtub pidevalt ka teistega, siis ei eruta see kokkuvõttes kedagi. Jah, juba aastaid lähevad meie ületöötanud ja alamakstud arstid välismaale parema palga peale, takkapihta on meil nüüd veel majanduslangus ja sellest tingitud sada uut probleemi. Teisalt võiks üleüldise ikalduse tagajärjel tekkinud apaatsuse suhtes siiski midagi ette võtta.
Õnneks ma ei ole enda pärast pidanud peale raseduste jälgimise ja sünnitamise eriti palju arstide uksi kulutama. Aga isegi täiesti tervete väikeste lastega paraku sellest ei pääse ja närvirakke asjatult surmates tuleb rinda pista Eesti meditsiinisüsteemiga. Esimese lapsega möödusid kohustuslikud arstide ukse taga passimised nagu kõik muu uudne ja hirmutav justkui valges vatis. Kui sul on aga juba kaks last – see tähendab vähem aega, aga rohkem teadmisi ja enesekindlust – ajab selline solgutamine aga lihtsalt marru.
Esimene kivikene veeres meie teele siis, kui üritasime nagu kord ja kohus veenduda, et meie lapse kuulmisega on ikka kõik korras. Kuna esimese lapsega oli meid keskhaiglas „võimaliku kuulmislanguse“ juttudega hirmutatud (kuni lõpuks teisel nädalal signaal kõrvast kätte saadi), ei tahtnud asja ka niisama jätta. Kuna Etta sündis erahaiglas, siis seal vastsündinutele kuulmiskontrolli ei tehta – puudub vastav aparaat. Perearst andis saatekirja ja üritasin telefonitsi registreeruda Tallinna lastehaigla eriarstile. Esiteks öeldi mulle üldnumbrilt (mille füüsiline asukoht on Mustamäel Tervise tänaval), et kuulmiskontrollile on oma registreerimistelefon, mis töötab tööpäevade hommikutel 9-10. Pole muidugi üllatav, et selles vahemikus mitmel päeval sel numbril keegi ei vasta. Hiljem teatab sama üldtelefon, et nende majas selline kuulmisuuringuaparaat üldse puudub, aga „vist Ravi tänaval on üks“. Tegemist on küll juriidiliselt sama asutusega, aga nagu ka patsiendid, ei taha ka ilmselt pealinna tohtrid meie suurepärase meditsiinireformi käigus sündinud ida-, lääne- ja muude regioonide asutustest tegelikult midagi teada.
Kuna meil oli vahepeal palju suviseid ringikäimisi ja lapse kuulmine paistab vanema isikliku vaatluse järgi töötavat, pole ma selle teemaga end edasi vaevanud. Küll aga jõudis perearst vahepeal anda meile ka saatekirjad nii ortopeedile kui neuroloogile. Tuttaval numbril Tervise tänaval hakkab reipa häälega (ja hämmastaval kombel eesti keelt emakeelena kõnelev) daam minu küsimust lõpuni kuulamata valjul häälel seletama, et ortopeedile hakkavad nad alles augustist septembriks aegu panema ja neuroloogi jutule saaks parimal juhul oktoobris. „Proovige kusagilt mujalt, aga vaevalt, et olukord kusagil parem on,“ kõlab tema hääl seejuures totralt optimistlikult. Minu ilmselgelt mõttetu konstanteeringu peale, et selline olukord ei ole normaalne, vastab ta, et „paraku on olukord Eesti meditsiinis praegu üsna lootusetu“. Khmm, arvan seda juba isegi.
Helistan siiski tema poolt soovitatud numbril Lasnamäe Medicumi. Umbkeelne tädi suunab mind edasi. Seal vastab arst isiklikult, kes küll tere asemel hüüab telefonitorru: „Mis küsimus teil ka pole, mul on võimatult kiire – mul on järjekord mitu kuud ja praegugi saba ukse taga!“ Proovin veel uurida, kas äkki mõni neuroloog… „Neid pole terves linnas ühtegi!“
Ma ei hakka proovimagi Pelgulinna polikliiniku numbreid või siis lastehaigla Ravi tänava „filiaali“ igavesel ooterezhiimil kutsuvaid liine. Mul ei ole lihtsalt päevas kahe lapse kõrvalt nii palju aega, et tundide kaupa telefoni otsas järgmisele numbrile suunamist oodata.
Meile juba tuttava Fertilitase kodulehekülg sedastab, et neil on tööl üks lasteortopeed ja üks väikelaste taastusraviarst. Viimasega kohtusin kaks ja pool aastat tagasi Ravi tänava polikliinikus ja ta oli väga meeldiv. Sain aja tema juurde ülehomseks.
Õnneks ma saan eeldatavasti umbes poole tuhande krooni eest säästa veidigi närvikulu. Ei taha aga mõeldagi, et peaksin olema olukorras, kus rahaliste võimaluste puudumise tõttu peaks mu eriarste hädasti vajav laps pool aastat ootama, kuni ta pääseb paarikuusele mõeldud kontrolli. Ja kui seal kuuleks tülgastunud tohtri süüdistavas toonis öeldud diagnoosi - „puusaliigeste düsplaasia“ või midagi veelgi hullemat -, mille raviga oleks tulnud alustada võimalikult vara – kelle poole siis pöörduda?
Lisaks siia otsa veel ühe kohatu märksõnade paari: sündivuse suurendamise propageerimine ja lasteaiakohtade nappus. Parem sel teemal üldse mitte alustada. Tegelege probleemiga, palun!
Sa võid jälgida kõiki vastuseid postitusele RSS 2.0 kaudu. Võid kommenteerida või träkkbäkkida oma kodulehelt.
July 15th, 2008 at 7:47 am
Ede, kui hädas oled, anna mulle teada, ükskõik mis. Enamus laste asju käivad minu tarkusest üle, aga mul rohkem informatsiooni, kust abi leida ja kelle tarkust kõige enam usaldada võib.
Jaksu ja jõudu Sulle!
KE
July 21st, 2008 at 1:37 pm
Tere Gustavi ja Etta emme!
K6igepealt, h2sti vahva blogi teie toredate beebide tegemistest. Me kyll teineteist ei tunne, aga satun vahel teiste laste blogisid lugema (pean yhte ka enda p6ngerjatest, kes umbes samas vanuses) ja seekord m6tlesin tagasisidet anda, sest teema on sydamel2hedane. Jutt on nii kaasahaaravalt kirjutatud, et ma l2ksin t2itsa n2rvi seda lugedes ja tulid enda katsumused meelde m6ned kuud tagasi. Tahtsin v6rdluseks tuua tervishoiusysteemi olukorra Dublinis, kus eriarstile (public) on j2rjekord min. 12 kuud (minul kogemus oma beebi puhul dermatoloogiga).Kui olukord on pakiline ja v6imalik tasulisse (1 visiit min 150 eur) minna, siis j2rjekord on minimaalselt 3 kuud. Asjaajamine on muidu professionaalne ning yliviisakas, kuid peaga vastu seina jooksmise tunne j22b ikkagi.
J6udu ja vastupidamist Eesti meditsiinit66tajatega jagelemisel ning kahe v2ikelapse kasvatamisel!
August 7th, 2008 at 8:47 pm
[...] aga suur Ettale - pöidla asemel on nüüd nõus lutsutama ka lutti: Aitäh kõigile, kes Etta arstisaagale kaasa elasid. Täienduseks olgu öeldud, et parema puudumisel käisime ära taastusraviarsti [...]
December 1st, 2008 at 3:06 pm
[...] olin saanud lõpuks Ettale aja nina-kõrva-kurguarstile, et see „vastsündinu“ kõrvakontroll ikkagi lõpuks tehtud saaks. Vahepeal sai Etta ka nohu ja mõtlesin, et näe ongi midagi ikka arstile ette näidata ka. [...]