Käsi haarab sule järele

July 14th, 2008

Negatiivsed kokkupuuted arstidega on ajakirjanike keeli klassikaline „sotsiaalporno“: asjad, millega sa paratamatult mõnikord elus kokku puutud ja mis sind koledal kombel närvi ajavad, aga kuna samalaadseid asju juhtub pidevalt ka teistega, siis ei eruta see kokkuvõttes kedagi. Jah, juba aastaid lähevad meie ületöötanud ja alamakstud arstid välismaale parema palga peale, takkapihta on meil nüüd veel majanduslangus ja sellest tingitud sada uut probleemi. Teisalt võiks üleüldise ikalduse tagajärjel tekkinud apaatsuse suhtes siiski midagi ette võtta.
Õnneks ma ei ole enda pärast pidanud peale raseduste jälgimise ja sünnitamise eriti palju arstide uksi kulutama. Aga isegi täiesti tervete väikeste lastega paraku sellest ei pääse ja närvirakke asjatult surmates tuleb rinda pista Eesti meditsiinisüsteemiga. Esimese lapsega möödusid kohustuslikud arstide ukse taga passimised nagu kõik muu uudne ja hirmutav justkui valges vatis. Kui sul on aga juba kaks last – see tähendab vähem aega, aga rohkem teadmisi ja enesekindlust – ajab selline solgutamine aga lihtsalt marru.
Esimene kivikene veeres meie teele siis, kui üritasime nagu kord ja kohus veenduda, et meie lapse kuulmisega on ikka kõik korras. Kuna esimese lapsega oli meid keskhaiglas „võimaliku kuulmislanguse“ juttudega hirmutatud (kuni lõpuks teisel nädalal signaal kõrvast kätte saadi), ei tahtnud asja ka niisama jätta. Kuna Etta sündis erahaiglas, siis seal vastsündinutele kuulmiskontrolli ei tehta – puudub vastav aparaat. Perearst andis saatekirja ja üritasin telefonitsi registreeruda Tallinna lastehaigla eriarstile. Esiteks öeldi mulle üldnumbrilt (mille füüsiline asukoht on Mustamäel Tervise tänaval), et kuulmiskontrollile on oma registreerimistelefon, mis töötab tööpäevade hommikutel 9-10. Pole muidugi üllatav, et selles vahemikus mitmel päeval sel numbril keegi ei vasta. Hiljem teatab sama üldtelefon, et nende majas selline kuulmisuuringuaparaat üldse puudub, aga „vist Ravi tänaval on üks“. Tegemist on küll juriidiliselt sama asutusega, aga nagu ka patsiendid, ei taha ka ilmselt pealinna tohtrid meie suurepärase meditsiinireformi käigus sündinud ida-, lääne- ja muude regioonide asutustest tegelikult midagi teada.
Kuna meil oli vahepeal palju suviseid ringikäimisi ja lapse kuulmine paistab vanema isikliku vaatluse järgi töötavat, pole ma selle teemaga end edasi vaevanud. Küll aga jõudis perearst vahepeal anda meile ka saatekirjad nii ortopeedile kui neuroloogile. Tuttaval numbril Tervise tänaval hakkab reipa häälega (ja hämmastaval kombel eesti keelt emakeelena kõnelev) daam minu küsimust lõpuni kuulamata valjul häälel seletama, et ortopeedile hakkavad nad alles augustist septembriks aegu panema ja neuroloogi jutule saaks parimal juhul oktoobris. „Proovige kusagilt mujalt, aga vaevalt, et olukord kusagil parem on,“ kõlab tema hääl seejuures totralt optimistlikult. Minu ilmselgelt mõttetu konstanteeringu peale, et selline olukord ei ole normaalne, vastab ta, et „paraku on olukord Eesti meditsiinis praegu üsna lootusetu“. Khmm, arvan seda juba isegi.
Helistan siiski tema poolt soovitatud numbril Lasnamäe Medicumi. Umbkeelne tädi suunab mind edasi. Seal vastab arst isiklikult, kes küll tere asemel hüüab telefonitorru: „Mis küsimus teil ka pole, mul on võimatult kiire – mul on järjekord mitu kuud ja praegugi saba ukse taga!“ Proovin veel uurida, kas äkki mõni neuroloog… „Neid pole terves linnas ühtegi!“
Ma ei hakka proovimagi Pelgulinna polikliiniku numbreid või siis lastehaigla Ravi tänava „filiaali“ igavesel ooterezhiimil kutsuvaid liine. Mul ei ole lihtsalt päevas kahe lapse kõrvalt nii palju aega, et tundide kaupa telefoni otsas järgmisele numbrile suunamist oodata.
Meile juba tuttava Fertilitase kodulehekülg sedastab, et neil on tööl üks lasteortopeed ja üks väikelaste taastusraviarst. Viimasega kohtusin kaks ja pool aastat tagasi Ravi tänava polikliinikus ja ta oli väga meeldiv. Sain aja tema juurde ülehomseks.
Õnneks ma saan eeldatavasti umbes poole tuhande krooni eest säästa veidigi närvikulu. Ei taha aga mõeldagi, et peaksin olema olukorras, kus rahaliste võimaluste puudumise tõttu peaks mu eriarste hädasti vajav laps pool aastat ootama, kuni ta pääseb paarikuusele mõeldud kontrolli. Ja kui seal kuuleks tülgastunud tohtri süüdistavas toonis öeldud diagnoosi – „puusaliigeste düsplaasia“ või midagi veelgi hullemat -, mille raviga oleks tulnud alustada võimalikult vara – kelle poole siis pöörduda?
Lisaks siia otsa veel ühe kohatu märksõnade paari: sündivuse suurendamise propageerimine ja lasteaiakohtade nappus. Parem sel teemal üldse mitte alustada. Tegelege probleemiga, palun!