August 22nd, 2008
Juba neljandat korda sel suvel tegime praamikunnile käivet. Sel korral aga nautisime pikemalt privaatset taluelu. Issi täitis oma eluunistuse murutraktoriga möllata, kahjuks poeg ei olnud sellest atraktsioonist samaväärselt vaimustunud:
Tema nautis rohkem pikka matka läbi metsa mere äärde:
August 22nd, 2008
Juba ammu enne Pekingi-mängude algust oli Gustavil üks wii-mäng, kus Super-Mario (“poiss”) osaleb koos oma sõbra siiliga (“kiisu”) olümpial. Kokkuvõttes kandis see nimetust “kiisumäng”. Ja siis algasid omakorda need Hiina “kiisumängud” (“ei ole peki-mängud!”) ning suur oli Gustavi rõõm, kui ka ETV suvatses näidata mingit huvitavat ala, kus tema sai oma atribuutikaga kaasa lüüa:
Mina vs Kaia:
August 7th, 2008
Gustav on juba kolm kuud olnud suur vend. Väike Etta on juba vaat et pool Gustavit – kaalub 6,3 kilo ja on 64 cm pikk (poiss on ca 13 kg ja 92 cm). Kuigi Etta tundub paras paksuke, oli Gustav tegelikult sama vanalt täpselt sama raske ja ainult 0,5 cm pikem. Etta jälgib huviga ümbritsevat, naeratab hoolega ja juba ubib ennast külili. Paari päeva eest sai teoks ka väike samm inimkonnale, aga suur Ettale – pöidla asemel on nüüd nõus lutsutama ka lutti:
Aitäh kõigile, kes Etta arstisaagale kaasa elasid. Täienduseks olgu öeldud, et parema puudumisel käisime ära taastusraviarsti juures, kes tunnistas Etta igati terveks. Siiski helistas ta meile kaks nädalat hiljem tagasi ja soovitas “võimalikult ruttu” minna keskhaigla lastepolikliinikus tööle naasnud ortopeedi juurde, kuna “ilmselt pole selle kohta veel sõna levinud”. Läksimegi kohe järgmisel päeval ja juba meie ooteaja jooksul sigines tegelikult traumatoloogina ametis olnud tohtri ukse taha pikk järjekord väikelapsi vanematega.
Puusaröntgen näitas, et kõik on korras ja me võisime sealt kokkuvõttes üsna rahulolevalt lahkuda. Ainult “vastsündinu” kõrvakontroll on nüüd siis veel jäänud…
