December 16th, 2008
Kolm nõbu koos. Eks näis, kuidas tulevikus suviti mamma-papa juures ja mujal lastel koos mängimine välja hakkab nägema: kas Albert seltsib pigem suure poisi Gustaviga või endast ainult pisut vanema plika Ettaga (näis siis, kas endiselt on menukaimaks mänguasjaks ka pildile trüginud keldrist leitud kassaaparaat):
Mõõtsime muide sellid kohapeal ka üle: 1kuune Albert on 59 cm, 7kuune Etta 73 cm ja 2 aasta ja 10 kuu vanune Gustav 95 cm pikk:
December 16th, 2008
Ühel õhtul käis Albertil esimest korda külas Kiku, keda ei olnud oma elus veel kohanud ka Etta, aga ka Gustav enam ei mäletanud nende viimast kohtumist:
Teisel päeval käisime ise külas pisikesel Noral, kus nägime vana tuttavat ja staazhikat fotograafidele poseerijat Paulat (koos oma isaga jõulupuud katsumas):
Onu Tauno harjutas ka tuleviku tarbeks mitme lapsega hakkama saamist. Etta ja Paula teisel kohtumisel tundsid vastavalt 7- ja 6-kuused daamid teineteise (luttide) vastu juba elavat huvi:
December 16th, 2008
Nagu Gustav nii kaua oli oodanud, jõudsimegi lõpuks külla tema väikesele nõbule Brüsselis. Gustav tormas kohe tuppa ja nõudis Albertit näha ning oli esmapilgul ehk isegi veidi pettunud. Ei ole ju Albertist veel temaga onumängu ja muude mängude huvis seltsilist. Pigem on väike sugulane praegu huvitatud vaid oma ema lähedusest:
Onu Tauno tõttas kohe kööki külalistele hõrke roogi valmistama. Spetsialisti käe all valmis lambapada:
Siis oli aeg teha mõned kohustuslikud võtted sugulastele imetlemiseks: isad ja lapsed:
Isade kvaliteetaeg lastega jääb õhtusse, mil tuleb nentida, et nad “on ju täna jälle nunnumaks läinud”. Emad saavad sel ajal teha muid kodutöid;)
Gustavi vaieldamatuks lemmikuks Brüsselis (kuniks Albert kasvab) jäi endiselt onu Tauno, kellega sai mängida nii tubast korvpalli:
… kui jagada ühist suurt ja ennastunustavat huvi onumängu vastu:
December 5th, 2008
Gustav on suures õhinas, et saab lõpuks tädi Avele külla minna. Juba vahepeal oli mure, et ei saagi minna, ja onu Tauno ei saagi talle kitarri mängida. Aga täna otsustas Gustav ise asuda kohvrit pakkima. Esmalt pakiti sisse oma riided:
Ja siis iseennast:
Trellide tagant jälgis kõike seda tige salasilm, kes ei olnud sugugi rahul, et tema pidi magama, samal ajal, kui toimusid säärased põnevad sündmused:
Mõeldes onu Taunole, viis Gustav end aegsasti kurssi ka värske FHMi teemadevalikuga, et oleks, mida kuttidega omavahel arutada:
December 3rd, 2008
Täna käisid Gustavil esimest korda elus päkapikud. Eile õhtul sai suss akna alla pandud ja ennäe imet: seal oligi hommikuks kaks Domino küpsist sees! Gustavi esimene reakstioon oli hüüda: juhhuu! Seejärel jäi ta pisut mõtlikuks. Siis plahvatas: tormas oma tuppa ja tõi jõuluvana-raamatu, kus muuseas juttu ka päkapikkudest, kes jõuluvana maja kaunistavad. Pildi pealt sai siis tuvastatud, et ilmselt käisid ka öösel meie juures just sellised rohelises, punases ja lillas kostüümis mehed.
Siis tuli uus mure: äkki tulevad nüüd pahad poisid ja võtavad tema küpsised ära. Millest küll selline mure? Sest kui me ühel päeval käisime telefonipoes, siis seal oli müügil ka Limpa-telefon, aga see oli traadiga leti küljes kinni. Et pahad poisid seda ära ei viiks, arvas emme. Meie koju pahad poisid ei tule, lohutas nüüd emme. Ainult mõnikord üksainuke käib, aga tema on ikka ka enamasti hea poiss.
Hiljem asusime tegema jõulukaunistamise eelset koristust ja selle käigus tulid täiesti ootamatult uued päkapikud ootamatult kopsaka saagiga: Gustav leidis muu vana kola seest üles issi vanad automudelid. Ja kui me olime need puhtaks pesnud (mille käigus tuli maha paar Coca-Cola logo…), siis jagus rõõmu tuvastamiseks: “See on Volvo-auto.” (tõsi ta on), “Need kaks autot on portlased, need teevad haiget.” (tegemist madalate sportautodega), “See on buss, see on su-uu-ur auto.” Ja siis üks pikem mõttepaus: “See on üks kole auto.” (ja jälle tõsi, tegu on Dodge’iga)
Etta samal ajal tunneb siirast rõõmu emme uuest kotist ja eriti selle läikivatest osadest. Oleme tähele pannud, et meie tütar on loomult paras harakas – kõik mis läigib ja sädeleb, äratab kohest tähelepanu ja soovi seda eset endale kahmata. Jõudu mõnele tulevasele õnnelikule meessõbrale!
December 2nd, 2008
… teatas Gustav, kui oli kaks patja diivani peal riita ladunud ja võtnud peale Etta roosa teki. Etta meelest muidugi maailma uhkeim ehitis:
Selle pildi peal on poeg küll täitsa issi nägu, tütar… no emme ei ole küll selline naerupall, aga…:
Ja paneme tähele, vend enam ei toeta, aga Etta istub ikka uhkelt püsti:
December 2nd, 2008
Gustavil on viimasel ajal täitsa segadus. Korraga on issi nii toas kui ka telekas! Vaatab ühele poole: issi!, vaatab teisele poole: seesama issi! (isegi seesama särk on seljas). Mine siis võta kinni!
Ettat muidugi ei köida mingi telekapilt pooltki niipalju kui tema venna mistahes sõnavõtud:
Issi ja tema uus sõber (tunnistajaks üks Gustavi autopargi kaksikvendadest Fiatidest):
December 2nd, 2008
Gustavi silmis on kahtlemata üks suurimaid autoriteete papa Ruve. Viimasest korrast, kui papa käis meie pool lapsi hoidmas, on Gustav korduvalt rääkinud talle eriliselt hinge läinud lugu: “Siis papa ütles, et Gustav sööb Regati-jäätise ära ja läheb magama. Gustav sõi jäätise ära ja ütles: “Tahan veel jäätist!”. Papa ütles: “Mkmm”. Siis ma läksingi magama.”
Suur oli rõõm, kui papa ja mamma jälle külla tulid ja nendega sai loomakaartide mängu mängida:
Viimased võimsad plusspunktid teenis aga Herke, kes mängis koos Gustaviga pahade jänkude mängu (paarikuulise pausi järel pandi wii’le hääled sisse). Jällegi tasub iga kord enne uinumist meenutada: “Siis tädi Herke tulistas pahasid jänkusid ja suur paha jänku tegi “Möuuu!”.”
Kõigepealt Daniel (onu Taanil, mõnikord kõlab ka kui onu Staalin) õpetas, kuidas mäng käib:
December 1st, 2008
Pärast hommikupoolikusi vintsutusi raviasutustes otsustasime pärastlõunal mõnusalt lõõgastuda ja kasutades juhust, et Etta pikalt magas, võtsime välja tükiks ajaks tallele pandud päris-legod. Need, mille tükid on nii pisikesed, et mahuks ninna ja suhu kümnekaupa. Ja ehitasime auto. Või no mis siin salata, neil väikestel värvilistel tükkidel on tõesti nii võimas tõmbejõud, et emme läks väga hoogu ja pojaga lausa tülli, kui too üritas ka pisut panustada. Aga kas pole vinge sõiduk – palju vilkureid peal ja konks kah küljes!
(Millegipärast mulle tundus, et tasuks see esimene katsetus automudelismis jäädvustada, ja juba kostabki kõrvaltoast murelik hääl: “Emme, tule vaata, kuidas auto läks katki!”)
December 1st, 2008
Saabus jälle selline kaunis hommik, mil oli aeg kaks tõbist titte autosse pakkida ja sõita Mustamäele lastepolikliinikusse arsti juurde. Juba kuu aega tagasi olin saanud lõpuks Ettale aja nina-kõrva-kurguarstile, et see „vastsündinu“ kõrvakontroll ikkagi lõpuks tehtud saaks. Vahepeal sai Etta ka nohu ja mõtlesin, et näe ongi midagi ikka arstile ette näidata ka. Tänaseks on küll Ettal nohu peaaegu taandunud, aga see-eest on meil Gustav juba teist nädalat tatise nina tõttu kodune.
Esimene meeldiv elamus keset Mustamäe tühermaid on sealne parkimisparadiis. Lastega arsti juurde tulijad on ilmselt saatanast, sest neile paradiisis kohta ette nähtud pole. Juba kaks aastat tagasi oli võimatu parkimiskohta leida ja ega vahepeal pole olnud põhjust neid ju juurde ka teha, sest muidu mingid kodanikud äkki tulevad veel siia pikemalt aega veetma ja ehk isegi olemist nautima.
Siis on registratuurilett. Kolmest aknast ühes vastab proua katkematutele telefonikõndele, teisest jalutab täiesti tühja pilguga daam lihtsalt minema ja kolmandas lookleb saba. Üks vene keelt kõnelev patsient loeb registrtatuuritädile kannatlikult ette oma telefoninumbrit (nagu oleks võimalus, et keegi neist ISE sulle kunagi helistab!). Õnneks istub minu laste isa (kes on ekstra töölt paar tundi vabaks võtnud) oma järeltulijatega pingil, kuni mina kannatlikult sabatan.
Lõpuks telefonitädi võtab meid „vahele“. Kirjutab Ettale kaardi. Ja siis Gustavile. Mis sest, et Gustav on siin majas varem käinud ja et siis juba talle üks selline kirjutati, aga tänaseks on see mõistagi kadunud. Milleks üldse on ikka ja jälle selliseid paberipatakaid vaja toota, imestan. Sest samal ajal toksitakse samad andmed ju ka arvutisse. „Meditsiinis valitseb üleüldine rahapuudus ja tehnoloogiline mahajäämus,“ tõdeb registratuuritädi reipalt. Tunnen ta varasemast hääle järgi ära.
Annetame kolme peale kuus krooni bahillide soetamiseks ja lidume teisele korrusele. Kõigest kümme minutit ettenähtud kellaajast hiljem kutsutakse meid kabinetti. Eesti keelt kange aktsendiga rääkiv arstitädi on hämmastavalt sõbralik ja vaatab kõigepealt hoolega üle kõik Gustavi peas olevad avaused. Ja siis sama lugu Ettaga. Vaataks siis ikkagi aparaadiga kõrvu ka, milleks meil lõppeks ikkagi on saatekiri ja aeg kuu aega ette kinni pandud. Issi ja Etta ja arstitädi kaovad laborisse ja naasevad liigagi ruttu – labor oli kinni. Tulge nädala pärast uuesti, pakub arstitädi lahkelt.
Lahkume, näpus Gustavile väljakirjutaud ninatilkade retsept. Reedel tuleb tagasi helistada ja uurida, kas bakterioloogiline analüüs näitas veel midagi. Siis saab ka teada, kas on põhjust veel teinegi kord tagasi tulla.
Sellega pole katsumused kaugeltki lõppenud. Olen oma perearstilt võtnud ka endale saatekirja röntgenisse, et lõpuks oma seljahädast ka ametlik pilt saada. Röntgenit tehakse polikliinikutes elavas järjekorras ja kuna meil on juba selline õnnelik juhus, et oleme kogu perega siin suures ravilinnakus, siis lippaks äkki suurest Mustamäe haiglast (perversse ametliku nimetusega Põhja-Eesti Regionaalhaigla ehk „suupäraselt“ PERH) läbi ja klõpsiks selle pildi ära. Hea plaan!
Esmalt jälle parkimine. Mind tõsiselt huvitab, mis on selle hoone voodikohtade suhe maja ees pakutavatesse parkimiskohtadesse. Ma pakun et sada ühele. Või tuhat ühele, kui arvestada ka haigete külastajaid ja lihtsalt vastuvõtule tulijaid. Sest need lollid, kes veel on nii terved, et saavad omal jalal kohale tulla ja tahavadki ainult polikliinikut külastada, tulgu parem trolliga! Kusagil Sütiste teel, ainult poole kilomeetri kaugusel haiglauksest on ju ka trollipeatus täiesti olemas.
Jätan perekonna parkimiskohta otsima ja lippan haigemajja sisse. Siin on peenem süsteem – registratuuri pääsemiseks tuleb võtta järjekorranumber. Saan numbri 605, parajasti on ees 590 ja ei paista, et järgmine number liiga ruttu tuleks. Käin siis vahepeal apteegis ära, et see Kusti nohurohi välja nõutada. Lahke naeratusega sedastab proviisoriproua, et tegemist on valmistatava rohuga ja Eesti suurima haigla all asuv apteek rohtude kokkusegamisega ei tegele. Lähim vastava kvalifikatsiooniga apteek on Ehitajate teel, Mustamäe polikliinikus.
Ma isegi ei soovi vaadata, kas registratuuri järjekord on vahepeal numbri 591 õnneliku omanikuni jõudnud. Näe, Sten on vahepeal isegi viimase vaba parkimiskoha leidnud, mille nüüd tänutundeta hülgame, et äärekividele risti-rästi valestiparkijate vahelt teed rajades siit vaiksest kenast kohakesest minema saada. Vannun – ja mitte endamisi ja vaikselt –, et olen valmis maksma palju raha, et ei peaks enam laskma riiklikul meditsiinisüsteemil end alandada. Aga kus erasektori raviasutustest võiks olla röntgeniaparaat?
Abikaasal tuleb hea idee, et hiljutisel parima ettevõtja konkursil osales muuseas ka Taastava Kirurgia Kliinik – äkki nad saavad aidata. Helistan. Et kas oleks võimalik teha selgroost pilti. „Me tegeleme kirurgiaga!“ teatab daam teises otsas mulle kui totaalsele lollakale üleolevalt. Et kas enne opereerimist mingis diagnoosimise faasis ei ole vajadust röntgeniaparaadi järele? No heldus küll, nii juhmile küsimusele isegi pole midagi enam vastata.
Viimane tilk naudingute karikasse langeb Ehitajate tee polikliiniku apteegis. Teie rohi segatakse valmis kella neljaks! Ehk see protsess võtab aega kõigest viis tundi.
Oskan veel mõelda ainult sellele, et kui ma ei istuks soojas autos, vaid peaksingi kahe lapsega üksi trolliga kogu selle teekonna läbi tegema. Näiteks elaksin Koplis, kust ma oleksin hakanud hommikul kell üheksa trammiga tulema, kaks kubujussi kaenlas, oleksin istunud vahepeal ümber trolli peale ja jõudnud kella kümneks Mustamäele Sütiste teele (see on nii mõnusalt sütitav nimi, eksole). Siis olles läbinud juba eelpool loetletud kadalipu, sõidaks rõõmsalt vahepeal koju tagasi, et seal vahepeal keha kinnitada ja lasta lastel lõunauinak teha ja hakkaks kell kolm jälle lapsi riidesse panema ja trolli peale sättima, et naasta kella neljaks Ehitajate teele, selleks, et saada kätte imelise toimega võlueliksiir. Ja kogu see lõbureis mõjuks niigi nohustele lastele kahtlemata väga tervistavalt, mille tagajärjel avaneks uued võimalused külastada meeldivaid meditsiiniasutusi…
Ma tunnen üha sügavamat soovi siit riigist lahkuda. Mitte nädalaks Kanaaridele, vaid päriselt siit minema minna. Üht sorti kogemusi koguneb lihtsalt liiga palju ja tasakaalustavaid eriti nagu ei tule. No kaua sa jaksad. Kliima on nagunii elamiseks kõlbmatu.
Ahjaa, vaatasin nüüd postitusest, et täna on esimene detsember. Ilusat aidsi vastu võitlemise päeva kõigile!
