01.2009 arhiiv
January 18th, 2009
Pirita jõe käärude vahel, kus papa noorpõlves kogu oma vaba aja sisustas, veetsime meie pool sajandit hiljem kena pühapäevase pärastlõuna. Gustav sillal-üle-murevete:
Ausalt öeldes ei kujutanud varem sealt autoga pidevalt mööda ja läbi sõites ettegi, et Pirita jõe maastikukaitsealas on nii palju täiesti korralikku metsa. Männisalualune on muidugi risti-põiki spordiradu täis, aga see on siiski metsale tunduvalt elusõbralikum kasutus kui sinna elumaju või sirgeid sõiduteid rajada. Aga isegi lihtne jalutamine on neil pidevatel tõusudel ja laskumistel paras sport:
Keegi rahvuslikult meelestatud kodanik saab oma kaotanud võtme kätte siit puu otsast:
Vaade Pirita jõe ürgorule, meenutab kangesti mõnd Pieter Breughel vanema talvemaastikku inimmassiga, v.a taamal jätkuvalt huugavad lumemasinad, mille toodanguga on tänaseks muide rajatud Pirita metsa alla korralik suusarada:
Meie pojake väsis poole matkamise pealt täiesti ära ja jäi issi süles magama. Magas ta edasi veel autos ja hiljem tund aega restoraaniski:
January 16th, 2009
Vastu tulles Gustavi viimase aja levinuimale soovile (hommikul ärgates teatab ta, et ta ei taha minna lasteaeda – kuigi ka seal käib ta suure heameelega -, vaid “restoraani”) külastasime üle tüki aja üht meie pere lemmiksöögikohta. Poeg nõudis kohe valjuhäälselt “dim-summi” ja ribi ning asus viimast isukalt hävitama:
Tuleb tõdeda, et lapsed on viimastel kordadel end hämmastavalt hästi üleval pidanud. Ja kuigi alles see oli, kui Etta lihtsalt magas magusasti terve restoranis viibimise aja, pole asi ka praegu veel oluliselt keerulisem, kui ta istub titetoolis ja järab rahulolevalt näiteks poolikut kurki või kasvõi paljast lusikat:
January 15th, 2009
Etta käis täna arsti juures 8kuuse mõõtmisel. Resultaadid: kaal 8130 grammi ja pikkus 70,5 cm. Huvitav on see, et koduste mõõtevahenditega saime nädal aega tagasi 8360 grammi ja 73 cm. Aga no ei hakka vaidlema.
Kui pikkusekadu on keerulisem seletada, siis kaal võis minna selle nahka, et maadam hakkas meil käputama. Tehnika on äärmiselt ebaefektiivne – ajab ennast põlvedele upakile, tõstab käe kõrgele-kõrgele pea kohale ja siis lajatab selle maha ning üritab samal ajal jalgu järele vedida. Nii teeb paar-kolm sammu ja siis künnab ninaga maad. Aga ta on visa ja punnib kohe edasi. Ja nii liigub juba tõhusalt mööda tuba ringi ja enam ei jää soovitud esemed kätte saamata.
Gustavi jaoks on see muidugi paras shokk. Iga hetk võib Etta mõne tema kalli asja pihta panna. Näiteks pidi ta rabanduse saama, kui märkas, et Etta oli tema kõige olulisema asja – wii-puldi – endale suhu ajanud. Pühaduse teotus!
Igatahes Gustav reageerib sellele oma arusaamist mööda õiglaselt: asub “röövlit” klohmima. Ja ta on kohe päris agressiivseks muutunud viimastel päevadel. Kui küsid, miks ta õele haiget teeb, ütleb, et ei tea, aga ikka tahab teha. Tuleb siis talle rahulikult seletada, et ta peab nüüd ise oma asju paremini valvama ja mitte laokile jätma. Ja näiteks joonistada ei saa enam põrandal, vaid paberid-pliiatsid tuleb kolida laua peale. Eks Gustav, ja ka kogu ülejäänud pere, vaikselt harjub selle uue olukorraga. Igatahes on ta juba aru saanud, et vajadusel tuleb ka ennast eest ära koristada, kui kätte on saadud selline hüva saak nagu emme telefon, millega saab siis ohutust kõrgusest oma roomik-õde pildistada:
January 14th, 2009
Ettal käis külas väike Lisette (5 kuud). Etta (8 kuud) tundus tema kõrval üsna turske:
Etta püsis solidaarsusest ka mõnda aega viisakalt selili – nimelt on meil ju tegu juba kolmandat päeva mööda tuba ringikäputava daamiga, kes külvab suurt segadust oma vennas, kelle asjad ei ole enam Ettale kättesaamatud. Lisette jaoks tundus omakorda pisut hirmutav, kui suur Etta teda käest krabas:
Lisette oma ema Anuga – ei pea vist siinkohal lisama, et tütar on kui ema suust kukkunud:
January 8th, 2009
Ettal on ka paar uudist.
Juba eelmise aastanumbri sees hakkasime märkama, et tema vesihallidesse silmadesse sigineb rohekat tooni. No on isa silmad, sai mõeldud. Nüüd aga, võta näpust, hakkab rohelise sekka üha enam pruuni viskama. Silmad saavad ju teatavasti oma lõpliku värvi alles aastaselt. Kust see siis ometi pärineb, kui vennal on ometi täiesti taevasinised silmad?! Tekkis kohe huvi otsida välja vanad bioloogiaõpikud ja natuke dominantse-retsessiivse pärilikkuse teemat lähemalt uurida, et kuidas need aa-d, Aa-d ja AA-d täpselt omavahelisi kombinatsioone tekitavad.
Täna aga vinnas ta ennast põlvedele uppi ja väntas veidi edasi-tagasi (nagu ta on juba kuu aega teinud) ja siis liikus veidi edasi ja siis jälle veidi tagasi. One step forward und zwei zurück!
Ja nagu sellest veel vähe oleks – tundub, et see tige hammas seal all on ka nüüd leidnud oma koha päikese all. Nii et kõik sellised uued asjad siis korraga.
January 8th, 2009
2. jaanuaril tõttasime vaatama esiisade valdusi Laimjalas. Põiki läbi Saaremaa sõites olid teed täiesti inimtühjad, aga see-eest äärmiselt lumerikkad. Meie pere aasta loodusfoto tiitli kandidaat nr.1:
Suur rõõm oli tõdeda, et uus saun on peaaegu valmis. Ja ootamatult valmis sauna asemel lausa elumaja:
Uus ja vana, pole paha!
Suurim üllatus oli aga vana viljakuivati lagunenud otsa kõpitsemise tulemusel valminud väliköök – tuleb veel veidi ahju korrastada, siis lükkad aga uksed valla ja saabki igasugu roogasid valmistada ja kohapeal nautida:
January 8th, 2009
Nagu oleks taevaisa uue aasta puhul ka parema tuju saanud, hakkas õhtul äkki laia lund sadama. Ja seda Saaremaal, kus muidu ju üldse lund ei ole:
Lapsed tõttasid suures elevuses õue:
Moodne isetekkeline sääris loob külmale talveööle kohast õdusat meeleolu:
Ka Manjul on lumes silmahakkamiseks saksa-värvides sall ja meel rõõmus:
Luure läbi akna tuppa: supelapsehoidja Pahtu harjutab Luukase peal kätt ja kannatlikku meelt:
January 8th, 2009
1. jaanuaril oli kena karge talveilm. Metsajalutuskäigu algatuseks jagati lastele kommist dopingut. Elu ongi komm Luukase vaatevinklist:
Isa lastega koduõuel;)
Amish kandideerib Mustjala vallavolikokku?
Spordilembene pere naudib talvist metsajooksu:
Nõiakaev võlumetsas:
Maagiline magustoit – Hele-Mai maitsev looming Triini maalilise laudlina taustal:
Emad oma noorimatega: Hele-Mai ja Luukas:
EST ja ELT:
January 8th, 2009
Profid panevad suurtükkidele tu(u)le alla:
Naised-lapsed vaatavad vaimustusega pealt:
Sellise särinaga ta läks ja tuli uus, kindlasti parem, 2009. aasta:
January 8th, 2009
Meie siht Mustjalas oli mõistagi juba jaanipäevast tuttav sinine maja. Sama seltskonnaga nautisime nüüd talvist idülli, lõke jäi sel korral tegemata, seda asendasid saun ja ilutulestik.
Etta kohtas üle mõne aja oma eakaaslast Umat, kes on vahepeal juba vaat et käima hakanud. Etta jaoks oli see paras löök, sest tema, olgugi kaks kuud noorem, isegi veel ei rooma:
Seejärel sobitas meie neiu häbelikult tutvust endast aasta vanema noormehe, Luukasega:
Õhtul asuti mõistagi suuremas koguses süüa tegema ja olles ise suurema osa toidu valmistaja, pidi Pahtu tõdema, et taldrikule sai kühveldatud veidi liiga palju hüva rooga:
Saksamaa fänn Uma ärkas ja vaatas äärmiselt kahtlustavalt üht kahtlast meest laua ääres:
Oma isa süles on hea olla:
Noorem kolleeg samas turvalises haardes:
Uma kogus julgust ja läks asja kavalalt lähemalt uurima:
Pahtu flirdib Liisiga:
Kristjani tavapärased naljandid on vist naiskuulajad ära tüüdanud?
Superema ja -kokk Hele-Mai üritab kolme nooruki kõrvalt ka ise midagi põske pista:
Külamees kütab sauna:
