March 30th, 2009
Vaadates tõtt selle blogi “nahaga”, mis tänu Margusele (ja veelkord suured tänud!) nüüd jälle veidi uuendatud sai, meenus mulle ühel õhtul toimunud järjekordne arutelu Gustaviga:
Nüüd, kui Etta ka nokaga tassist vett joob, tahab ka Gustav muidugi samast tassist juua. Tuleb talle välja otsida tema tassi ammu kappi hoiule pandud nokaga kaas ja seletada:
“Nüüd on nii, et see sinine tass on Gustavi oma ja oranzh tass on Etta oma.”
“Aga miks on Gustavil sinine ja Ettal oranzh?”
“Sellepärast, et sinine on poiste värv ja oranzh on tüdrukute värv.”
“Aga miks on sinine poiste ja oranzh tüdrukute värv?”
“No tavaliselt on küll poistel sinine ja tüdrukutel roosa, aga oranzh on ka sinna punaka poole ja sobib ka. Aga miks need värvid niimoodi jagatud on - ei teagi, see on kuidagi niimoodi kujunenud.”
“Aga miks on niimoodi kujunenud?”
…
Üha sagedamini tuleb ette seda, et tõesti ei oska nendele miksidele enam midagi tarka vastata. Ja “aga miks sa küsid?” võib ju korra kõige pimedamast sügavamast nurgast küsida, aga see ei saa kujuneda igapäevaseks päästevahendiks. Aga hea ongi, et on põhjust pingutada ja üritada ikkagi kõigile küsimustele vastused leida. Teinekord tulemus endalegi üllatav.
March 25th, 2009
Sattusin hiljuti lugema kellegi psühholoogi targutust teemal, mida võib laste joonistustest nende pereelu olukorra kohta välja lugeda. Et ema on enamasti pildil kõige suurem, kuna ta on perekonnas keskne tegelane. Kui laps joonistab emale suure suu, siis on tegemist keelamist-käskimist kasvatusmeetodina rakendava emandaga ning kui veel käed on suured, siis võib tegemist olla lausa füüsilist karistamist praktiseerva tüübiga. Isad pidavat enamasti olema kusagil taustal ja tumedates toonides, sest nad ongi lapse jaoks kõrvalised tegelased, aga seejuures siiski tähtsad, mida rõhutavat justnimelt tume värv. Ja kui mõni pereliige jäetakse joonistamata, siis soovivat laps selle tegelase “pildilt kadumist”.
Igatahes igati stereotüüpse Eesti pere kujutamise kirjeldus tublilt psühholoogilt! Oma lapsepõlvejoonistustelt mäletan küll alati ennast keskse tegelasena kõrgumas üle emmede-isside-Avede-vanaemade-vanaisade.
Empiiriline materjal eelneva süvateadusliku teooria tõestuseks kukkus kohe kui tellitult sülle. Eile õhtul avastas Gustav oma kriidid ja mängukasti küljes oleva tahvli ning pärast mõne lumememme ja paha tegelase sorgeldamist ja mahakustutamist asus maalima perepilti. Kõigepealt keset tahvlit suur lopergune muna - “see on emme”. Selle peale mõned kriipsud ja täpid - “need on emme silmad ja nina ja suu”. “Kas emmel käed ka on,” küsin põnevusega. Külgedele ilmuvad kaks kõverat kriipsu ja allapoole kerge merelainetus - “emme jalad”.
Siis tuleb Gustav - pisike rõõmus ümmargune kuunägu emme taustal. Kõrvale veel rida pikki sirgeid kriipse.
“Kas see on issi,” uurin edasi.
“Ei, need on i-tähed,” teatab ta häälega nagu peaks see fakt olema ju igale lollilegi iseenesest mõistetav. Siiski valmib i-tähtede kõrvale ka issi portree.
“Aga kas keegi on veel pildilt puudu?” täpsustan veel.
Gustav mõtleb keskendunult ja siis lööb särama: “Onu Koff?”
March 25th, 2009
Pärast viimase poole aasta suuri vintsutusi kodus Aperture’iga rinda pistes (sh korduv mälulisamine ja lugematu hulk kinnijooksmisi ja restarte) ning Tartus alma materi peahoone ruumis number 128 tarkusi salvestades (kes teab, see teab: kenad vanakooli viltuse klapiga kitsad puupingid, millelt arvutid kenasti vabalangusesse kukuvad), otsustas minu tubli MacBook Pro möödunud esmaspäeval oma pillid lõplikult kotti pakkida. Lihtsalt plaks! ja pilt kadus eest.
Nii ei jäänudki muud üle, kui kaks naissoost arvutieksperti, üks alla aasta ja teine alla 29 aasta vana, võtsid jalge alla teekonna Apple’i teenindussalongi. Kui oled harjunud, et sul on üks it-spetsialist kodus ja teine peaaegu alati skaibiliinil saadaval, siis pole ju ise põhjust end eriti kurssi viia selle “ülipõneva” arvutimaailmaga (ammugi siis lugeda samanimelist ajakirja, mis ka kodus käib). Nüüd aga tuleb ootamatult enesekindlust üles näidata ja üritada esmalt teeninduse ja seejärel müügisalongi kuttidega ühele lainele saada asjatundliku näoga temaatilist huumorit visates (”No paneme ikka kohe neli giga mälu - ega seda pole kunagi liiga palju!”). Kutid on õnneks väga viisakad ja abivalmid, tõelise eksperdina aitavad end tunda aga veel “profimad” kaasostlejad:
Siseneb tähtsa näoga hallis ülikonnas keskealine härrasmees.
“Mul on mälu juurde vaja,” teatab ta sissejuhatuseks konkreetselt.
“Ja milline arvuti teil on…” alustab müügimees.
“Selline hall!” teatab härra uhkelt ja osutab laual ühele alumiiniumkorpuses mudelile.
“Eee… ma mõtlesin pigem, et milline mudel,” täpsustab nooruk kohmetult.
Härra keerab seepeale kõnevolüümi kõvasti maha, pärast mõningast selgitustööd selgub, et vaja oleks hoopis uut kõvaketast.
Meie lahkume poest poolteist tundi hiljem juba varem väljakujunenud teadmiste kinnitustega, et vana karbussi uurimiseks ja võimalikuks parandamiseks kulub päevi ning et fototöötluseks tasuks nagunii osta suur statsionaarne monitor ja kooliskäimiseks on paslik väiksem ja kergem rüperaal, käe otsas uus 13tollise ekraaniga MacBook (”selline hall”).
Sestap nüüd mõnda aega ka pilte ei tule, kuniks tähtsad andmed ja muud kodinad vanast kosust uude koju kolivad.
March 24th, 2009
Pärast mitut ööd kisamist ja järjekordset palavikuga saabunud hommikut, vaatasime jälle Ettale lootusrikkalt suhu - aga no ei: need kaks hammast seal all küll punnitavad ja pressivad, aga igemest läbi ikka ei saa!
Aga siiski… Mis terav asi see üleval reas on?! Esimesena on saabunud hoopis ülemine vasakpoolne silmahammas ehk rahvakeeli kihv! Meie väike vampiiritüdruk pole oma isalt saanud mitte ainult rohelisi silmi, vaid pärinud ka esimeste hammastena suhu saabuvad kihvad. Vot selline tore üllatus siis!
Pilti tärkavast hambast saab teha nii, et ajad naerupalli itsitama ja paljastubki roosa igemerida ja üks valendav hambatäpp üleval paremal:
March 19th, 2009
Etta sattus vaimustusse interneti otseülekandest vabariigi presidendi ja ühe teise presidendi vahel ning tõi seda nähes äratundmisrõõmus kuuldavale veerandiku kogu oma sõnavarast: “Tita!”:
March 19th, 2009
Kui kaks triibupüksi põrandal võidu roomavad, ei saa nagu arugi, kui palju üks teisest suurem on. Aga nüüd, kui Etta üritab jalgu alla võtta, on naljakas vaadata, et ta on Gustavist tegelikult nii palju lühem - ikkagi oma veerand meetrit vahet:
March 19th, 2009
Täna hommikul uhas meie kodutänavale lumesahk. Oli ka viimane aeg, sest paari päeva pärast ju algab kevad ja lumi ilmselt on selleks ajaks ka ära sulanud. Kui mujal on lund veel vähe järele jäänud, siis meie aias seda kraami veel jagub. Gustav nõudis ka hommikul enne lasteaeda minekut, et ta tahab “jalutada siinsamas, lume sees!”:
Ausalt öelda ei mäletagi talve, mil lumi oleks nii kaua aega järjest maas püsinud. Selle tunnistuseks on meie aia tubli uss, mis on küll märgatavalt saledamaks sulanud, aga siiski tervelt kaks kuud omal kohal püsinud:
March 19th, 2009
iPhone’i fotokvaliteet on küll tuntud ja “tunnustatud”, aga hädaga ajab asja ära.
Reisimutt Etta naudib lennukis, mille sabaotsale on uhkelt kirjutatud “BA: no way!” upper class’i mugavusi:
Tegime rendiautoga ka ühe “kaks tshikki omavahel”-reisi lõuna poole. Reisisihiks oli meil Santa Cruz ja GPS asus meile lahkelt sinna teed juhatama. Läbi Kaljumäestiku kurude kulgev Highway 17 pakkus meeleolukaid vaateid ja kuigi pidevad tõusud, langused ja järsud kurvid võtsid autojuhil käed päris higiseks, oli elamus siiski äge. Jõudsime kohale, parkisime auto ära ja jalutasime 1920ndate-hõngulises rannarajoonis jõekese kaldal, mis voolas tasasel vulinal ookeani poole:
Lõpuks istusime maha kõigi klassikalise turistilõksu tunnustega rannarestorani. Siis saime ka ühtlasi teada, et me ei olegi Santa Cruzis, vaid hoopis asulas nimega Capitola City. Oleks võinud tõesti ise ka seda mõnedelt maamärkidelt välja lugeda:
Kokkuvõttes meil vist sootuks vedas, kuna kõik asjatundjad väitsid, et Capitola on tunduvalt kenam koht kui Santa Cruz. Igatahes Ettale jääb see meenutama kohta, kus ta elus esimest korda friikartulit mekkis:
March 18th, 2009
Gustavi eritellimusel olid meil täna õhtul menüüs hõrgud makaronid. Sai Ettagi siis “näputoiduga” käe valgeks. Läks vägagi menukalt kaubaks:
Kogenud makaronisööja näitas muidugi meistriklassi (tema uueks lemmikjoogiks on muide piim, mis on ka ilmselt mammade usina treeningu vili):
Kauss sai tühjaks ja keerati veel meelehärmis kummuli, siis aga avastas sööja, et ka taskusse oli üht-teist maitsvat pudenenud:
March 18th, 2009
Gustav on meil jõudnud nüüd sellesse oodatud-kardetud “miks?”-faasi. Iga asja peale tuleb küsida: “Aga miks…?”
Täna tulime jalutades lasteaiast ja aset leidis järgmine dialoog:
Gustav: “Aga miks Etta ei oska ise kõndida?”
Emme: “Sest Etta on veel pisike.”
G: “Aga miks ta on veel pisike?”
E: “Sest ta sündis alles üsna hiljuti.”
G: “Aga miks ta sündis alles hiljuti?”
E: “Sest sina sündisid varem.”
G: “Aga miks ma sündisin varem?”
E: “Sest millegipärast sa otsustasid enne tulla ja nii pidi Etta olema teine.”
G: “Aga miks Etta on teine?”
E: “Sest ta ei saa ise järjekorda valida - võibolla keegi tahab veel olla kolmas.”
Siinkohal vuras õnneks mingi huvitav auto meist mööda ja emme pääses täiendavatest keerulistest küsimustest kolmanda lapse teemadel.
Siis tuli uus huvitav teema:
Gustav: “Näe, päike on taevas. Aga miks päike paistab?”
Emme: “Ega eriti ei paistagi ju, pilved on ees.”
G: “Aga miks on pilved ees?”
E: “Sest kui on selline sombune ilm nagu täna, siis läheb taevas pilve.”
G: “Aga miks taevas läheb pilve?”
E: “Hmm… Kui õhus on palju niiskust, siis see tõuseb üles ja koguneb pilve ja sajab teises kohas maha.”
Gustav teatab seepeale elutargalt: “Siis tuleb panna vihmavari pea peale ja siis ei saa märjaks!”
(Pildil mugib Gustav kommi, mille ta salaja köögist virutas:)
