Nüüd siis on nii, et Etta keeldub söömast mingit nõmedat maitsetut beebitoitu ja nõuab sama värki, mis teistelgi taldrikus. Eriti menukalt läheb loosi kartul. Aga kui välja ilmuvad kohukesed, hakkab noor daam käte ja jalgadega tormiliselt vehkima ja nõuab häälekalt oma jagu. Ja nii nad söövadki siis mõlemad glasuuritud juustukesi:
 |
| From 2009 |
Silmanurgast jälgib, mis suur vend teeb ja siis matkib:
 |
| From 2009 |
Nõuame lisa!
 |
| From 2009 |
Gustav veetis sel ajal, kui ülejäänud pere oli ära, aega mammade Külli ja Estriga. Ja loodetavasti hästi veetis.
Igatahes on poeg kümne päeva järel tunduvalt asjalikum, kasutab kohati naljakalt vanainimeselikke fraase ning käänab ja pöörab sõnu täiesti korrektselt.
Esimesel õhtul, kui ootasime issit töölt koju, oli Gustav väga elevil, et saab nüüd issiga “tädi Herke tennisemängu” mängida. Emme soovitas ikka esmalt küsida, et kuidas issil Stanfordis loeng läks. Saabuski issi ja Gustav tormas ukse peale vastu: “Issi, kuidas sul Tähvödis soeng oli?”
Ja siis said isa-poega sukelduda mängumaailma:
 |
| From 2009 |
Üks-kaks pani Gustav kokku ka kingituseks saadud pusle (no see ei olnud ausalt öelda ka just teab mis 5000tükiline Ravensburgeri merefoto), mida Etta omakorda asus kohe innukalt lammutama:
 |
| From 2009 |
Gustav tuvastas maailmakaardilt küll haikala, pingviini ja mõmmi ning pesapalli-, golfi-, tennise- ja kitarrimängu, aga sellest ei saanud ta aru, et Eestiga ja tema asukohaga midagi viltu oleks:
 |
| From 2009 |
Gustavi koju toimetanud mamma Ester pakib jumeka Etta-tite sisse, et väljudes too üle pika aja külma õue magama saata:
 |
| From 2009 |
Etta tegi 10kuuselt esimese üheksatunnise üle-ookeani-lennu Põhja-Ameerika läänekaldale. Tasub lisada, et sel marsruudil reisis esimest korda ka tema emme, küll 336 kuud vanemana.
Etta oli igati vapper reisisell – lennukis kaasreisijad kiitsid rahulikku last ja Californias kohalikud imestasid, kuidas nii väike laps sööb igasugu huvitavaid asju: näiteks krevette, artishokki ja sellerit. Selle reisi jooksul muutus ta ka kuidagi palju suuremaks, pole enam titt, vaid on tüdruk. Võibolla on see lihtsalt meie endi silmis kinni: kuna Gustavi kõrval on ta ju ikkagi “see teine ja pisem”, aga reisil oli tal ainsa lapsena võimalus saada kogu vanemate tähelepanu ja ka edusammud paistsid seega ehk paremini välja.
Etta oskab nüüd lehvitada, plaksutada, ajas end korra ka sirgetele jalgadele püsti ja tema sõnavaras on: “aitäh”, “emme”, “mamm-mamm” ja “tita”. Issi ta ei oska öelda, sest sarnaselt mõne aja tagusele Gustavile ei suuda ta S-tähte hääldada. Küll aga ütles ta midagi nagu “daddy”, mis võis olla ka “tadaa”.
Kaks ööd pärast naasemist on Etta aga siiski veel Ameerika-ajas, trallitab öösel kella viieni ja päeval ainult magab või on viril. Keegi tark ütles, et ajavahega kohanemiseks kulub samapalju päevi, kui on ajanihkes tunde. Loodaks siiski, et ei ole vaja veel seitse ööd üleval istuda.
 |
| From Inglid Ameerikas |
(Pildil klikkides saadaval ka reisipiltide galerii)
Mõned isiklikud olulisemad muljed USAst, õigem vist oleks öelda Põhja-Californiast, sest ilmselt oleks Texases või Ohios sootuks teised elamused olnud:
1. Seal on kõik tõesti suur: alates võimsatest loodusvormidest ja maailma kõrgeimatest puudest sekvoiadest kuni söökideni ka kõige tavalisemas tänavakohvikus. Ja söögid on kohutavalt toitvad, üle poole prae pole võimalik süüa. Aga hämmastaval kombel paksukesi eriti silma ei hakanudki, küll aga rohkelt tervisesportlasi.
2. Seal pole praktiliselt üldse prügi tänaval ega metsaveeres vedelemas. Küllap tuleb selle eest peamiselt tänada kõikjale riputatud hoiatussilte: “S1000 fine for littering”, aga ka inimeste üldiselt rohelist mõtteviisi.
3. Eelmise mõtte kinnituseks on ka see, et visuaalse vaatluse põhjal võib väita, et vähemalt pooled autod California laiadel teedel on tötsakad Toyota Priused, mitte laevamõõtu Pontiac’id ja Buick’id, nagu oleks võinud eeldada.
4. Inimesed on tõesti lahked ja ülisõbralikud ning tunnevad teiste vastu elavat huvi, mis hämmastaval kombel ei mõjunud üldse odavalt ja pealiskaudselt.
5. Lühike (läänelik) kultuurilugu ilmutab end esmapilgul selles, et linnadel puuduvad korralikud südamed, sest midagi vana, mille ümber uut ehitada, lihtsalt pole.
6. Raha osatakse küsida iga liigutuse eest. Kui poes stangel rippuval kleidil on üks hinnasilt, siis kassas selgub, et sellele lisandub siiski veel ka “tax”. Veel markantsem on lisahinnastamine hotellides: tellides endale hommikusöögi tuppa maksad lisaks 23dollarisele söögile 4 dollarit tuppatoomistasu, 6 dollarit teenindustasu ja paar dollarit veel mingit “tax’i”. Aga õnneks on pakutav teen(ind)us ka väga viisakas ja hea.
 |
| From Inglid Ameerikas |
Ja siia kõrvale kaks esimest elamust Eestisse naasmise järel:
1. Viimsi marketis kassa juures rammib minu taga seisev daam korduvalt mind oma ostukäruga vihaselt selga, millele suudan esialgu siiski reageerida lepiku naeratusega. Siis palun müüjalt täiendavat ostukottija too teatab kalailmel: “Ãœks-viiskümmend!”. Koti pean enda taga seisvast rahutust daamist mööda trügides muidugi ise alumiselt riiulilt rabama. Kui olen oma püksid ostukotte autosse toppides vastu autot naaldudes sopaseks teinud ja siis läbi läga sumades autosse roninud ning toosama kassasabast tuttav daam oma kottidega minu auto taga asjatult kaua ukerdab, tekib juba soov gaasipedaali pressida. Niikaua siis kestab päikeselisest kliimast kaasa toodud helgus ja leplikkus: ühe ööpäeva.
2. Teisel päeval on minu kalifornialaste lemmikust autokese aku üles öelnud. Jään õue peale ootama mulle juba ammusest ajast tuttavaid “rohelise laine” mehi, kühveldan pisut sopast lund ja sirvin värsket sopaajakirja. Siis keerab meie tänavasse prügiauto. Oh, täna on ju teisipäev!, meenub mulle ja rallin prügikastiga läbi lobjaka värava taha. Prügiauto peab meie värava ees kinni ja paari puuduva hambaga suud laialt avades teatab selle juht mulle kõrgelt kabiinist: “Sel nädalal ei ole teie kord, on number neli!”. Kui ma siis seletan, et näe, ma juba tõin kasti välja ja ainult natukene ongi selle põhjas prügi ja äkki ei tee suurt tüli, käratab ta vastu: “Siis läheb lisasõiduna kirja ja tuleb lisatasu!” Kena küll, kuigi hiljem mõtlesin, et vaevalt härra ise selle kahekümneks sekundiks kabiinist väljaronimise eest nüüd tulemuspalka saab. Aga peaasi, et sai vähemalt kellegi peale karjuda.
Etta sai täna 10kuuseks. Kohati juba nõudlik daam, oskab vajadusel pirtsutada ja hädakisaga venna peale kaevata. Paar päeva tagasi pakkus lahke suur vend talle jäätist ja see elamus oli vapustav. Samuti võtaks heameelega suure ampsu kohukest. Endal aga hambaid ikka veel pole. Aga küll tulevad, nüüd on tõesti päevade küsimus, tahaks uskuda:
 |
| From 2009 |
Eile kärutasime Gustavile lasteaeda vastu. Ettat tuli tervitama uus sõber – naabrikass Gusti (just G-ga), kes tekitas hiljem suurt elevust ka oma nimekaimus, tungides meile tuppa ja keeldudes lahkumast. Endel samal ajal mossitas ukse taga ja üritas hiljem noort kolleegi vihaselt klohmida. Aga ilmselt ei mõjunud, sest täna hommikul oli Gusti jälle Endli toas:
 |
| From 2009 |
