08.2009 arhiiv
August 11th, 2009
Vastseliina mitte nii väga vastne kindlus:
Kured olid vallutanud parima vaatega korteri otse lossitornis:
Tõeline eestlane:
Värske haud Obinitsa kalmistul:
Ootame pääsemist Piusa koobastesse:
Eriti kaugele arusaadavtel põhjustel tõesti ei pääsenud, aga vaade oli ometi muljetavaldav:
Hiljem pealmaa liivakaevanduses ei suutnud Gustav oma õnne uskuda, et kusagil võib olla NII PALJU LIIVA!
Puuderpeene liiva ja järskute nõlvade kombinatsioonist olid oma osa võtmas ka lumelaudurid:
Gustav muidugi ehitas käepärastest vahenditest püssi:
Üks peamisi põhjusi, miks lõunasse tulla, oli täiendada talveks sibulatagavara, nagu ka eelmisel aastal Peipsi ääres tehtud sai:
Sel korral oli töö kiire ja korralik: tosinate kaupa vanikuid saime kätte Lüübnitsa külast kahest majapidamisest ja pealegi poole odavamalt kui mullu. Üks perenaine ei suutnud küll uskuda meie juttu, et me ekstra sibulate pärast Tallinnast kohale sõitsime:
Umbes samal hetkel, kui kuulsime raadiost uudist, et sel nädalavahetusel uppus Lõuna-Eestis viis inimest – peamiselt oma võimete ülehindamise ja liigse napsitamise tõttu – asusid otse meie auto kõrval lauaviina kummutavad kohalikud noorukid kambakesi Võõpsu sillalt vette kargama. Carpe diem!
August 11th, 2009
Lõuna-Eesti kubiseb teatavasti suurematest ja väiksematest veesilmadest ja need omakorda kubisevad igasugu elukatest, näiteks rohekonnadest:
Ühe väikese tiigi kaldal vanas talus olid end sisse seadnud Herke ja Daniel, kelle juures me maitsvat suvist lõuna- ja õhtusööki nautisime:
Gustavi salaunistus oleks ka ühes järves konnana tööd saada:
Vaade Lämmijärvele Lüübnitsas, taamal paistab Venemaa:
Lämmijärves, st Peipsi alumises otsas, käisime meiegi ujumas:
August 11th, 2009
“Kui siit pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Eestimaa…”
Gustavile meeldis mõistagi kõige rohkem liftisõit, tornitipus polnudki eriti huvitav:
Tagasi maa peal oli turvaline tunne:
Arvestades ilma- ja teeolusid, olime meie – erinevalt teistest turistidest – selgelt üle riietunud:
August 11th, 2009
Gustav on vahepeal saanud kolm aastat ja kuus kuud vanaks. Tema arsenali kuuluvad viimasel ajal eelkõige vaidlemine, püssipaugutamine ja sõnakuulmatus, aga on ka selliseid hetki, mil ta ilmutab enneolematut mõistlikkust ja arusaamist. Ta on selgeks õppinud meelitamise kunsti (“Emme, sa oled NII ilus!”, “Issi, sa oled NII tark!”), aga ka kavaldamise (Issi: “Gustav, sa ei tohi seda arvutit võtta, see on issi oma!”. Gustav: “Nii-nii, vaatame, mis siia peale on kirjutatud: Gustav Paul! See on ju MINU arvuti!”). Kui ta tahab, võib ta olla äärmiselt armastusväärne (“See kassipoeg on NII armsake!” ja “Etta on minu väike õeke, ta on NII nunnu!”) ja samas muutuda vihaseks koletiseks, kes pikib ühte lausesse kõik teadaolevad roppused või lihtsalt teha “kurja lõvi” häält. Lisaks on ta õppinud (ilmselt lasteaiast või multikatest) terve rea parasiitväljendeid, mida saab soodsalt pikkida iga lause algusesse või lõppu ja millest viimasel ajal kostab kõige sagedamini: “Pühastus müristus!”.
August 11th, 2009
Ühel hommikul (see oli vist Saaremaal) ärkasime selle peale, et Etta oli end oma voodis istukile ajanud ja jorutas üht viit, mis kõlas täpselt nagu USA hümn. Muusika on kahtlemata magnet, mille peale see laps pöördesse läheb, tulgu see mistahes kvaliteetsest allikast:
Tegelikult tahtsin raporteerida, et Etta on vahepeal saanud aasta ja kolm kuud vanaks. Saaremaal toimus ühel päikesepaistelisel päeval ka pidulik hetk, mil Etta keset taluhoovi end sirgetele jalgadele upakile ajas, seejärel käed maast lahti lükkas ja jalad harkis seisma jäi (selle aeg-luubis tegevuse taustal kumises mu kõrvus Stanley Kubricku “Kosmoseodüsseia” tunnusmeloodia). Siit edasi me siiski kõndimisest rääkida ei saa, sest milleks ennast säärase vaevaga tülitada, kui võib lihtsalt rahulikult külitada ja ümiseda mõnd kaunist viit:
August 11th, 2009
… kus meil käis külas väike Hector oma perega. Taamal viljeleb Gustav eriti turvalist liugu:
Etta pugib herneid:
Isad ja pojad:
1. Pahtu ja Uku:
2. Priidu ja rasta-Jarl:
3. Malthe ja Mac:
Plekivennad:
Gustav ja Eiliki vaatasid mõlemad lummatult taanikeelseid multikaid:
August 11th, 2009
Mitu päeva ragistasime kadakate vahel ja otsisime asjatult vana majakat, aga lõpuks me ta leidsime:
Lähemalt vaadates selline ime: huvitav küll, miks Laidunina majakas pole turismiobjekt nagu mõnedki oluliselt vähemefektsed tuletornid:
Kõrgemale vaatama ei pääse, sest treppidest ei ole suurt midagi järel:
Gustav pildistas oma vanemaid:
Kerget kõhedust külvas teadmine, et kusagil siinsamas kadakate vahel toimetavad metsistunud veised:
August 10th, 2009
Ammust aega kadunud sugulastega käisime kohtumas Kahtla kalmistul. Gustav juba teab, et surnuaial väga vanad inimesed magavad ja siin peab seega vaikselt olema:
Nähes, et teised tõid kalmudele lilli, avaldas ka Gustav soovi minna põllule lilli korjama:
Üldiselt oli mehike mõtlikus meeleolus:
Näiteks juurdles ta tükk aega, miks see tädi on nii kurb:
Siis aga tõttas taas põllule lilli noppima, seekord elavatele:
August 10th, 2009
Jälle asus tegevusse usin noor fotograaf. Kes keda pildistab?
Taevas oli tõmbunud ohtlikult sünkjasmustaks:
Emme korraldas Aadu talu ajaloo teemalist viktoriini:
Võistkonnad ragistasid ajusid:
August 10th, 2009
Kui varasematel aastatel on kokkutuleku põhiteljeks olnud mastaapne ringisõitmine ja vaatamisväärsustega tutvumine, siis sedakorda pandi põhirõhk kulgemisele iseendas ehk söögikultuurile. Ürituse vaieldamatuteks menukodanikeks said kokapoisid Ott ja Joel, kelle peene kunstiga oleme juba varasemast tuttavad ja kes muude hõrgutiste tutvustamise kõrvalt õpetasid meile ka leivategu:
Küll veidi skeptiliselt, aga suure huviga jälgisid taignategu ka Endel, Paul ja Lembit:
Jan jälgib omakorda skeptiliselt oma vanaisa Lembitu jõukatsumist murutraktoriga:
Kogunemine saunaesisel:
Gustav aitas “viies miinuses” edukalt kaasa issi miinuseskoori kasvatamisele:
Sellal, kui peamiselt naisterahvad Leelo ja Tiia eestvõttel viltimist õppisid:
… tegeles noorem meessugu moodsama meelelahutusega:
Gustavi uus parim sõber, naabrikutsu Tegelane:
Suguvõsa AD 2009:
Viimasel päeval pakkusid kohalejäänutele närvikõdi vennad Margus ja Tarmo, kes kohaliku motoluksepp-aviaatori (kes purilennuki ja Volkswageni mootori ristamisel ehitanud endale igati käepärase lennumasina) abiga tegid Aadu talu kohal Lembitu lohemorse abil efektse ülelennu:
Kohati tuli lennupill nii madalale, et ähvardas eterniidi katustelt maha äestada:
Viimane vaikne õhtu: muna õpetab kana:
Väike vein ja koduõlu ja tuju tõuseb: