Nagu juba ka varem mainitud, armastavad singapurlased igasuguseid lühendeid. Lisaks armastavad nad kõiksugu silte, ja mõned neist on üsnagi graafilised. Igatahes lastega pargis jalutades on sellist silti nähes alati väga “õdus” tunne:
 |
| From Singapur 2009 |
Samuti on mõned nende arvates täiesti soliidsed sildid paksule põhjamaalasele ikka päris naljakad. Näiteks Esplanade’i lift mahutab täpselt 15 66kilost “mürakat”:
 |
| From Singapur 2009 |
Sofia Coppola film on ilmselt Jaapani pealinna kõigi jaoks, kes seal käinud pole, defineerinud nii eksimatul kombel, et sellest paralleelist ei saa kuidagi üle ega ümber, kui Tokyosse sõit silme ees terendab. Ja justkui kinnitamaks, et ka jaapanlased ise seda filmi kõrgelt hindavad, vaatavad meile esimese asjana lugematutelt reklaampindadelt vastu väsinud Tommy Lee Jonesi näod, kes reklaamib kiirkohvi Boss (mis muide kuulub Suntory-nimelisse joogikonglomeraati, mille nimiviskit Coppola filmis ju mäletatavasti reklaamis teine väsinud näitleja Bill Murray).
 |
| From Tokyo 2009 |
Tokyo on Tallinnast umbes 8000 kilomeetri kaugusel (ja see on kauguselt alles neljas punkt maakeral Tallinnast vaadates, kus ma olen käinud), aga esimesest hetkest tundus see linn hämmastavalt tuttav. Ta meenutab kohati Londonit oma suurte parkide ja käänuliste Notting Hilli ja Hampstead Heathi tänavatega; kohati mõnd Shveitsi või Prantsuse või Hollandi külakest; ja kohati Elvat või Türi või Raplatki. Ja seejuures on seal kohti, kus kõrguvad sajad klaasist tornid, korraga siblib mitu tuhat inimest su ümber, vilguvad tuhanded reklaamtablood, igast torust tuleb erinevat muusikat – just täpselt sellisena olingi Tokyot ette kujutanud:
 |
| From Tokyo 2009 |
Aga kõik see ülejäänu hämmastas mind siiralt, ja seda positiivses mõttes.
Jalutad välja oma hotellist, mis ei ole märkimisväärselt kõrge maja, aga siiski 21korruseline, ja kõrvaltänavas on reas kahekordsed elumajad, imetillukesed, kõik väga erinevad, mõnel ees lausa ruutmeetrike “aeda”, aga kõik on seejuures kuidagi õdusad. Lähed teises suunas ja seal on terve tänav täis pisikesi põnevaid poode ja Kolmas tänav koosneb väikestest söögikohtadest, kuhu sisenemiseks pead end puust lükandukse vahelt läbi surumiseks kronksu tõmbama, kaksikutekäru muidugi ukse taha parkima ja siis imekombel leidma kusagil nurgas mõne tillukese vaba laua. Aga toit on muidugi imehea. Sa võid osta ka tänavanurgalt kaupmehe käest karbitäie täiesti head ja värsket sushit 200 jeeniga (mis on 24 krooni); muidugi võid ka mõnes viisakamas restoranis kulutada 50 000 jeeni (6000 krooni).
Toidu tellimisel saabub muidugi enamasti piinlik keelebarjäär, aga mõned kohad on selle mure lahendanud nii, et kohe ukse kõrval on linnapildis väga tihedalt esinev masin, milles aga jookide või maiustuste asemel nupud pakutavate roogade piltidega – valid välja, vajutad nuppe ja maksad raha masinasse. Ettekandja asi on siis ainult toite ette tuua.
Ja asjata ei ole Jaapan tuntud oma gadgetite ja nende kasutuslembuse poolest. Mobiiltelefonide valik on ulmeline, nendega on eelkõige vaja mängida, pilti teha ja videosid vaadata, seega on iPhone’i “suur ekraan” nende kõrval naljamäng:
 |
| From Tokyo 2009 |
Tokyo linnapilt on igas mõttes väga kirev ja põnev. Naistemoe kõikvõimalike stiilide seas paistab jätkuvalt olema aukohal rahvarõivas kimono, mida kantakse ilmselt pidulikel puhkudel (näiteks kuuldavasti pannud kellegi ämm oma sõbranjega Eric Claptoni kontserdile minekuks just selga kimono täiskomplekti). Hämmastavalt head näevad välja ka mehed – erinevalt Singapuri hiina kogukonna pankurite täiesti ajatutest tumehallidest ülikondadest on Tokyo gigolotel ikka ülipeened üllarid üll. Ja kuigi hipsterid ei sündinud Tokyos, on nad siin ilmselt kõige stiilipuhtamad üldse.
Ainuke asi, mis mind (erinevalt ilmselt kõikidest meesturistidest) üsnagi rabas, oli Tokyo naiste tohutu seelikulembus – tänavapildis on ikka neljal naisel viiest seljas kleit või seelik ja enamasti ei ulatu see kaugeltki mitte põlvedeni. Mitte ainult tuntud plikaliku harajuku-stiili viljelejad, olgu nende sääred siis kuitahes lühikesed, kõverad või paksud, vaid ka keskealised prouad kannavad ikka enneolematult lühikesi riidetükke niuete ümber (ja tasub meenutada, et Tokyo talv on ikka külm). Lisaks kohalike naiste absoluutne kinnisidee näha välja võimalikult europiidne, mida rõhutavad pleegitatud lokitud juuksed ja ripsmepikenduste ja oskusliku jõulise minkimistehnika abil kordades suuremaks tuunitud silmad (ja tõesti, kõiki neid suurtelt tänavaekraanidelt kedratavaid tshikkidest popstaaride videosid vaadates ei saagi aru, kas tegu on import- või kohaliku produktiga).
Tulles tagasi positiivsemate üllatuste juurde, siis jaapanlaste viisakus ja korrektsus pole samuti sugugi mingi müüt. Absoluutselt iga inimene, kellele sa tänaval otsa vaatad, naeratab sulle, rääkimata teenindavast personalist, kes lisaks ette-taha kummardab. Ja nad tõesti üritavad rääkida ka inglise keelt, kuigi samas: miks nad peaksid?
Keelebarjäärist veel niipalju, et kui Gustav kohtus õhtusöögil issi kolleegi poja Riichiga, kes küll tutvustas ennast kohe kõlaval häälel: “My name is Riichi!”, siis sealt edasi tekkis poistel kerge suhtlemisblokk. Ãœhel hetkel aga sai välja toodud “valge mäng” ja sõnu polnud enam vajagi:
 |
| From Tokyo 2009 |
Rohkem pilte meie reisist Tokyosse galeriis.
On krõbedalt külm detsembrihommik Tokyos, aga kuldne päike teeb olemise kuidagi helgeks. Jalutame lastega parki, kus suurem osa lehtpuid on raagus, aga mõned on siiski veel kaetud tulipunaste lehtedega. Suurte puude latvades käratsevad erkrohelised papagoid. Peale selle lärmi on pargis hämmastavalt vaikne. Tiigi ääres istuvad õngede taga reas kalamehed. Teeme lastega pilti:
 |
| From Tokyo 2009 |
Üks näomaskiga vanahärra jääb viisakalt eemale seisma, et mitte meie pildi peale trügida. Naeratan talle vabandavalt, mispeale tema asub järsku vestlema:
“Kas pole ilus park? Ma olen 60 aastat Tokyos elanud ja ei teadnudki, et siin on selline park,” ütleb ta ebajaapanlikult ladusas inglise keeles, võtab näomaski eest ja kaabu peast.
Pärin, kas ta on terve elu Tokyos elanud. “Ma olen 92 aastat vana, ma sündisin siin. Aga sõja ajal teenisin Singapuris. Ega ma muidugi reaalselt lahingutes ei osalenud, ma olin rohkem kontoriametnik,” hakkab ta innustunult pajatama, välgutades tervet rida hämmastavalt säravvalgeid hambaid. Kuigi ta kiilas peas on veel üksikud hallid udemed, näeb ta välja umbes 70aastane. Märgin kohmakalt, et vaat kus kokkusattumus, meie just tuleme Singapurist.
(Väike kõrvalepõige ajalootundi: Singapur kui briti vägede tugipunkt langes 1942. aasta alguses pärast kahekuulist piiramist Jaapani vägede kätte väidetavalt väga piinliku intsidendi tõttu, kus britid ei märganud jalgratastel Malaisiast saabuvaid Jaapani sõdureid; selle tagajärjel jäi 80 000 Suurbritannia hüvanguks teeninud sõdalast Singapuri sõjavangi, mida tollane peaminister Winston Churchill nimetas oma riigi ajaloo kõige suuremaks ja häbiväärsemaks alistumiseks.)
“Siis ma võtsin endale Singapurist naise. Kuna ta on hiinlanna, siis mu vanemad muidugi ei olnud meie abieluga nõus. Ma pidin kolm aastat ootama nende heakskiitu ja tänu mu venna veenmisele nad lõpuks nõustusid. Alles siis me saime abielluda. Ja kui me lõpuks koos Jaapanisse tulime, oli sõda lõppenud. Mu naine on praegu 84, aga tal on puus haige ja ta ei saa minuga koos jalutamas käia.”
Kuna lapsed muutuvad rahutuks, pean ennast vabandama, aga palun onu veel korraks pildile.
“Oli väga meeldiv sinuga vestelda, Ede-san,” ütleb ta viisakalt ja lisab vabandavalt: “Ma siin rääkisin endast pikalt-laialt, aga sinust ei saanudki midagi teada.”
No mis me räägime, ma olen 29 ja mul ei jäänud isegi ta nimi meelde…
 |
| From Tokyo 2009 |
Kui lennuk Taipei kohale jõudis, oli linn mattunud nii tihedasse udusse, et mitte midagi ei olnud näha. Kui lennujaamahoonest välja astusime, oli järsku juba kottpime. Linna poole sõites tundus, et vaat see on alles tulevikulinn, muudkui usinalt ehitavad – kümnete kilomeetrite kaupa on terve teeäär ehituspiiretega varjatud. Lõpuks südalinna jõudes saime aru, et see ongi püsiv teepiire, selline laineplekist ja kohati isegi romantiliselt merelaineliseks võõbatud.
Jõudsime õhtul käia väljas söömas ja ööturgu uudistamas, silmad kippusid kipitama, aga küllap oli selles omajagu süüd neis sadades kateldes keevatel seletamatut haisu eritavatel ollustel, mõtlesin. Lubatud elava mao grillimisi meil näha ei õnnestunud. Küll aga kõikvõimalikku muud kaupa:
 |
| From Taipei 2009 |
Õhtul Shangri-La-nimelises hotellis telekast “The Mummy” triloogia (või on tänaseks tegu juba kvadroloogiaga?!) viimast episoodi vaadates, kus tegelased jahivad muistse Hiina radadel shangrila-nimelist õnnemaad, tekkis tunne, et ehk olemegi nüüd sattunud sellisesse muinasjutulisse Aasia imeriiki…
 |
| From Taipei 2009 |
Eelmise õhtu kogemuse põhjal ja kohalike kuusetaatide ennustustele tuginedes – sooja tulevat 20 kraadi ringis, lisaks pilvisus ja pidev sajuvõimalus – ajasin järgmisel hommikul lastele mitu kihti kampsikuid ja tuulejakke selga ja talitosse jalga, endale tõmbasin küll üsnagi kõhklevalt sandaalid varba otsa ja võtsime suuna loomaaeda.
Pärast pileti lunastamist pidime läbima turvakontrolli, mis ei seisnenud sugugi mitte ridikülide läbituulamises, vaid selles, et maskides onklid pistsid külastajatele mingi masina vastu otsaesist – ilmselt kontrollimaks seagrippi tõotavat palavikku. Ja kuna pea iga teine meile vastu jalutav kodanik kandis omakorda maski, tekitas see lõpuks ka minus teatavat paanikat. Mõne aja pärast märkasingi Etta hädaldamise peale tema pead katsuda ja – toho pele! – see oli täitsa kuum! Siiski, olgem nüüd täpsed, vahepeal oli pilve tagant päike välja tulnud, temperatuur oli vastupidiselt lubadustele kerinud kenasti 30 Celsiuse ligi, ja kannatlikud põhjamaalase-loomusega lapsed muidugi kükitasid oma tumedates toonides kärus, kõigis neis vattides, mis hommikul selga laotud. Aga ema oli ju olnud liiga ametis seadmaks end järjekorda panda-ekspositsioonile! Eemaldasime vatid ült ja pead läksid kohe jahedamaks.
Panda-saba aga liikus edasi. Taipei loomaaia au ja uhkus on mandri-Hiinast kahe riigi (või siiski ühe?) suure sõpruse märgiks kingiks saadud pandatandem. Erinevalt teistest loomadest on pandad pistetud suurde majja, mille ees lookleb sinkadi-vonkadi pikk järjekord (nagu Lenini juurde mausoleumis?). Jõudes lõpuks hingevärinal sinna ruumi – kusjuures eriti elevil oli Gustav, et näeb lõpuks “päris kung-fu pandat” -, ning sadade teiste klaasi külge kleepunud uudistajate taga hüpeldes läbi peegeldava ja plekilise klaasi neid musta-valgekirjuid mõmmisid vaevu nähes tuli pettumusega tõdeda, et “nii väikesed nad siis ongi?!” (ja siinkohal tuleb meelde väga sarnane kogemus Louvre’is ühe müütiliselt maagilise naeratusega naisterahva portree juures):
 |
| From Taipei 2009 |
Olles veel midagi mujalt õppinud, lõppes ekspositsioon mõistagi “täiesti juhuslikult” poes, kust sai osta kõike mõeldavat… pandadega – kilest, paberist, riidest, puust, savist. Ja veel mitmeid pandasid. Ja arvake ära: kui Gustav oli endale kuhjanud sülle hunniku karvaseid pandasid, kätte pandakujulised hiirematid ja võtmehoidjad, pähe panda-toonides nokkmütsi ja mingi eksituse läbi poodi sattunud krabikujulised päikeseprillid, siis mille ta lõpuks valis, kui emme ütles, et ta võib mälestuseks saada ainult ühe asja? Õige vastus on mõistagi: krabiga prillid!
 |
| From Taipei 2009 |
Pärast panda-maja ja mõningast vantsimist, põrkudes vaid ainsatele arusaadavatele siltidele “no access”, olin juba mõttes andmas Taipei City Zoo’le Londoni asutise järel oma isikliku loomaaedade pingerea hõbemedalit (kuivõrd pilet oli ennekuulmatult odav), kui lõpuks ilmnes, et tegelikult kulgesid “loomarajad” hoopis peateest kõrval: seal olid savanniloomad, kõrbeloomad, vihmametsaloomad, Austraalia loomad, Madagaskari loomad ning parasvöötme loomad ja linnuriik (kaht viimast me enam vaatama minna ei viitsinud). Kokkuvõttes võib seega Taipei loomaaia paigutada Singapuri ja Praha järel isegi täiesti auväärsele kõrgele kohale.
 |
| From Taipei 2009 |
Sellal, kui issi moodsate IT-inimeste tarka ja tulevikku suunatud juttu kuulas, sukeldusime meie õhtupoolikul tänavatasandil Taipei inimeste igapäevaellu. Tuli tõdeda, et Margusel oli olnud absoluutselt õigus (kuigi tema blogist paistab teisiti) ning Taipei linn tervikuna saavutab maailma kolepealinnade edetabelis konkurentsitu kuldmedali. See linn meenutab kohati Barcelonat – kui seisad mitme diagonaaltänava ristumiskohas ja taipad, et siin on millalgi olnud ametis linnaplaneerijad (enne, kui nad ka ise aru said, et ega sel tööl väga mõtet pole); kohati Tallinna Väike-Õismäe mikrorajooni – kui näed ridamisi viiekordseid hrushovka-tüüpi elamuid, millel rõdud omanike rahakoti ja maitse võimaluste piires kinni ehitatud/ära “ehitud”; ja täpselt kahes kohas moodsat suurlinna – kus muidu suhteliselt madaltiheda (ca 10korruselised majad) hoonestuse seas on kaks ilusat kõrghoonet (üks neist oli meie hotell ja teine toosama Marguse pildil näha olev väidetavalt hetkel maailma kõrgeim hoone Taipei 101 ehk 101korruseline lüliline tornmaja):
 |
| From Taipei 2009 |
Kokkuvõttes vastab Taipei täpselt ulmefilmide ettekujutusele süngest tulevikulinnast, mis on mattunud hämarasse saastapilve ja kus elanikud reaalselt kannavad näoaske mitte seagripi hirmus, vaid seetõttu, et muidu ei saakski hingata. Käisime muide hiljuti Singapuris “The Body Works” näitusel (sarnane ettevõtmine on vist hetkel jätkuvalt üleval ka Tallinnas), kus võis “imetleda” nahast vabastatud inimkehasid ja nende erinevaid juppe, sealhulgas näiteks suitsetaja kuivanud ja tossavat murumuna meenutavaid halliplekilisi kopse, ja see tõi pähe paralleli, et kui Taipei asub klimaatiliselt vööndis, mis peaks olema “maailma kopsud” ehk tänu oma rikkalikule taimestikule tootma CO2 siduvat hapnikku, siis on siin küll peagi koledat kopsuvähki oodata.
Viierealiste kiirteede kiuste on tänavad pidevalt sõidukitest umbes, seejuures näiteks Toyota Priuseid ei märganud ma ühtegi, küll aga rohkelt suuri BMWsid ja Mercedeseid; kõige enam on mootorsõidukite seas siiski kõikvõimalikke rollereid (mille arvukuselt miljoni elaniku kohta pidi Taiwan olema maailma tipus, isegi eespool Vietnamist ja ammugi Itaaliast) , mis liiklusummikus kiiremini edasi saamiseks ei põlga ära ka võimalust kõnniteedelt “lõigata”. Lisaks annavad tänavapildile “jumet” iga väiksema või suurema maja tänavaäärsele korrusele rajatud lugematud supiköögid, autoremonditöökojad ja lemmikloomapoed (ja pole mingit probleemi neid kolme asutust mõnusalt külg-külje kõrval majandada – kliente leidub kõigile!):
 |
| From Taipei 2009 |
Paaritunnise jalutuskäigu järel tundsin jällegi silmades teravat kipitust ja kõhus pööritust – ja kuna see tunne hotellitoas kadus, siis pakun, et põhjuseks oligi süsinikdioksiidist üleküllastunud õhk. Lisaks oli tõpoolest väsitav olla 6-miljonilise elanikkonnaga linnas üks kolmest täiskasvanud enamvähem heledapäisest inimesest, kes juhtumisi lükkas kärus korraga lausa kaht täiesti heledapäist last (“Kaksikud?!”; “Kumb on sinu oma?!”), keda lakkamatult heldinud pilgul seirati (millegipärast küll mööda käru rändav naeratus suri alati täpselt minu näol), pildistati ja katsuti.
Üks asi jäi veel silma, mis jõudis tegelikult ajju kohale alles ultramoodsas Tokyos: kui Aasia on ühtlasi kogu maakera riideait ehk ilmselt umbes 90% meie rõivastest (alates kangast lõpetades riideesemete kokkutäristamisega) sünnivad siin, ja küllap on Taiwanil sellesse ka kobe panus, siis miks kannavad kohalikud inimesed ise täiesti suvalisi 80ndate vaimus kulunud kottriideid kui ometi igal tänavanurgal müüakse D&G, CK, Polo jms logodega hilpe hamburgeri hinnaga? Okei, keskealisel inimesel ehk polegi viimase 20 aasta jooksul olnud vajadust uusi rõivaid osta ja 1. pulma-aastapäevaks ostetud kittel kõlbab veel ka hõbepulmapäeval, aga ka lapsed kannavad kalifee-tüüpi lumekuluvaid ja kimono-lõikelisi kirjuid plüüzhpusasid. Ja kõik on vägagi rahul.
Olgu selle silmailuga, kuidas tahes, igatahes ei olnud põrmugi kahju järgmisel hommikul (kui lõpuks oli tõepoolest hakanud vihma tibutama ja õhk ehk seetõttu veidi värskem) sellest linnast lahkuda. Pärast ontlikku ja inimsõbralikku Singapuri oli Taipei paras shokk, nagu Tallinnas Kadriorust Lasnamäele minek. Kuigi võrdluskogemus mandri-Hiinaga puudub, jääb vaid loota, et see pole veel hullem.
Lendasime Singapurist Hong Kongi ja sealt edasi Taipeisse ning paar päeva hiljem sealt omakorda Tokyosse (ja kui Eestist vaadates tundus, et mis see siis ära ei ole seal Aasias natuke ühest linnast teise sõita, siis need otsad on siiski pisut pikemad kui Tallinn-Riia-Vilnius) sellise lennufirmaga nagu Cathay Pacific. Kuuldavasti mitmeid auhindu pälvinud ettevõte ei tundunud esmapilgul mitte millegi poolest eriti muljetavaldav: lennukid on küll suured, aga mitte just A380d ja seegi ruum on tihkelt täis puugitud; stjuardessid ei paku ka just erilist silmarõõmu – nende riietus oleks justnagu haiglalinadest õmmeldud ja ega nad teab mis ülevoolavalt ei naerata ka.
Aga siis hakkad mõtlema, et tegelikult on ikkagi vaks vahet, kui pealt 400pealise reisijatemassi seast lastakse sind tänu lastele esimesena pardale. Euroopa lennuliinidel pannakse sind turistiklassis reisides “tänu” lastele alati lennuki tahaossa (ja jah, me ükskord vist SASi peal küsisime üle ja nad seletasid, et selline ongi ametlik poliitika), mis tähendab, et lapsed saavad veel tükk aega vinguda, kui eespool istuvad reisijad juba ammu oma 10euroseid võileibu vitsutavad. Aga Cathay pardal tuuakse süüa kõigepealt lastele – ja nende nimedki on kandiku peale kirjutatud. Rääkimata siis sellest, mis “vana maailma” liinidelt on ammugi kadunud – pisikesed kingitused lastele (näiteks isegi liinil London-San Francisco Virgin Atlanticu upper classis ei antud Ettale ühtegi mänguasja). Ja mitte lihtsalt mingi karvased plönnid, vaid asjad, mis võimaldavad tegevust terveks reisiks: Gustav lahendas su-dokusid, joonistas terve märkmikutäie suuri oranzhe koletisi ja kleepis enda, oma istme, Etta ja emme üleni mikisid ja pluutosid täis. Ilmselgelt on meie lapsed teisest põlvkonnast (mina oleksin omal ajal kõik need kleepekad kenasti kotti pistnud ja koju viinud ja siis võibolla viie aasta pärast raatsinud neid kuhugi kleepida) ja neid juba selliste vidinatega ära ei “osta”, aga vähemalt vanematele on see suur asi: saad kasvõi kohaliku ajalehe pealkirjad läbi lugeda või miks mitte koguni terve pika filmi ära vaadata.
Õhulennu lõppedes ootab sind juba lennuki uksel tuttav tubli kaksikutekäru – ei mingit vajadust läbi otsatute lennujaamade turskeid tittesid süles vedida ja pakiliini kõrval hingevärinal oodata, kas ikka seekord käru ka jõudis.
Nii et: ten points!
Jõuame Taipei loomaaias Madagaskari väljapanekuni. Leemureid nähes pistab Etta-mutt järsku üürgama: “Muumi! Muumi!”.
Jõuan endamisi juba hirmunult mõelda, et kas tütreke siis tõesti juba nii õrnas eas vajab okulaare (oleks ju muumi-võrdlus märksa paslikum ehk jõehobusid vaadates?!), kui Etta kõrval”boksist” kõlab tänuväärne täpsustas Gustavi suust: “Ai laik-ze muumi-muumi!”
Kui nüüd midagi arusaamatuks jäi, siis perekondlikus tõlkes on see viimase aja menumultifilmi “Madagaskar” tunnushitt, inglise keelt ja muusikatööstust enamteadvatele inimestele küll tuntud kui: “I like to move it, move it”.
 |
| From Taipei 2009 |
***
Keelteoskuse kasulikkusest on muide ka Gustav ise aru saanud. Nimelt leidis samas loomaaias võrkpüütoni puuri juures aset järgmine stseen:
Gustav: “Emme, aga mis siia kirjutatud on?” (Pildi peal hoiavad kümme meest süles pikka madu, selle juures on jada hieroglüüfe.)
Emme: “Ilmselt, et mõned püütonid on nii pikad, et neid peab koguni kümne mehega tõstma. Aga ma täpselt ei tea, mis siin kirjas on, sest see on hiina keeles ja ma ei oska hiina keelt.”
Gustav: “Aga miks sa siis hiina keelt ära ei õpi?! Issi küll oskab palju keeli. Issi on mul üldse selline… keeltesõber!”
 |
| From Taipei 2009 |
Nüüd on juba teist päeva olnud jälle üsna talumatult palav ilm. Eile ei viitsinud eriti kaugele minnagi, käisime niisama basseinis sulistamas ja lapsed avastasid jõe ääres võimaluse kive vette loopida:
 |
| From Singapur 2009 |
Kusjuures basseinis märkasin, et vähe sellest, et Etta pärast Indoneesias-käiku enam vett ei karda ja nõuab pidevalt: “UU-JUU-DAA!”, on Gustav asunud end täiesti hulljulgelt sügavasse vette heitma ega pane pahaks kui veidi vett ninna ja suhu läheb. Põhimõtteliselt teeb ta vees rapsides isegi ujumisliigutusi: veidi veel ja ta oskabki ujuda. On ikka teine asi vees sulistada, kui ei pea muretsema, ega lapsed pärast külma ei saa ja kas täna on ikka kõik terved, et üldse vette minna.
Täna oli parki minnes mäkke rühkida kuidagi eriti raske, pärast tuli ikka kümme minutit pingi peal vilus hinge tõmmata, et mitte minestada. Pole ka ime, ilmaportaali Weather.com andmetel on täna Singapuris 31C sooja (“feels like 40C”).
Aga parki oli täna minna VAJA, sest lapsed said eile õhtul lapsehoidja Sarah’lt kingituseks kühvlid ja kopad ja oli tarvis ju neid nüüd kohe proovima minna. Ainuke liivakasti-laadne asi oli mulle varem pargis spordiplatsil silma jäänud. Ja seal me siis ülbelt kühveldasime, peletades leemendavaid tervisesportlasi, kes muidu käivad platsil jooksimise vahepeal tõsteid ja venitusi tegemas:
 |
| From Singapur 2009 |
Otse meie pea kohal rippus lopsakas banaanipuu õisik ja väikesed beebibaanaanid piilusid välja (Indoneesias nimetati neid “40 päeva banaanideks”, sest täpselt niikaua pidi kuluma aega õie puhkemisest söömiskõlbulikuks saamiseni):
 |
| From Singapur 2009 |
Ei tea, kas see oli rammestav kuumus, aga täna nägime kohe päris mitut kopsakat iguaani ning üks neist ei suvatsenud meie lähenedes end isegi mitte liigutada:
 |
| From Singapur 2009 |
Jõudsime koju täpselt hetkel, mil hakkas kõvasti sadama. Kuu pikkuse ilmavaatluskogemuse põhjal võin kinnitada, et absoluutselt ei vasta tõele müüt, et vihmaperioodil hakkab ekvatoriaalvöötmes iga päev kindlal kellaajal – pealelõunal kell kaks – sadama, kallab punktipealt pool tundi ja siis sirab jälle ere päike (kuigi täna täpselt nii oligi). Meil on olnud küllalt täiesti sajuvabu päevi, samas ka kaks päeva, mil tibutas peaaegu terve päeva. Kuna õhuniiskus on pidevalt saja protsendi ligi, on valdav osa ajast lihtsalt pilvine, aga pilvede hallika tooni järgi võib üsna täpselt öelda, kas neist on ka sadu oodata. Umbes pooltel kordadel on korraliku vihmaga kaasnenud ka müristamine ja välgutamine. Gustav võib seepeale pikalt-laialt rääkida vanapagana uutest tujudest.
Linnriigis, kus elab 6800 inimest ruutkilomeetri kohta, õpid alles täielikult hindama vaikust ja rahu. Eks igal pool on väärtuslikud asjad, mida on nii raske või isegi võimatu leida.
Täna jälle meile nii armsaks saanud Fort Canning Parkis jalutades taipasin, et kuigi park on väga ilus, meeldib mulle seal eelkõige seetõttu, et seal ei kohta keset päeva peaaegu mitte ühtegi inimest. Avastasime täna pargis mitmeid soppe, kuhu me polnud veel sattunud – näiteks kindlusevärava, ja tegime talle lõpuks ka täistiiru peale:
 |
| From Singapur 2009 |
Samuti võis silmata järjekordseid näiteid absoluutselt vajalikest ja ilma tõlketa (või isegi koos nendega) “arusaadavatest” lühenditest:
 |
| From Singapur 2009 |
Samamoodi oli kella üheksa paiku Esplanade’i raamatukogust läbi koloniaalkvartali koju jalutades tee täiesti meeldivalt inimtühi, vaid Clarke Quay tagumise nurga juures oli avatud uus ööklubi ja järjekord lookles sõna otseses mõttes autoteele (jah, esmaspäeval).
Sest nagu vanasõnagi ütleb: seal, kus on, sinna tuleb juurde. Singapuris, nagu ilmselt paljudes teistes Kagu-Aasia linnades, on liiga palju inimesi ja kahjuks tuleb aina juurde (Singapuri rahvaarv on ainuüksi viimase kümne aastaga pea miljoni võrra kasvanud). Ja arusaadav, sest siin kliimas ja muus mõttes soodsas keskkonnas on hea elada. Antud juhul pole siin põhjustki teiste peale näpuga näidata, kuna oleme hetkel ise siin rahvastikutihendust tõhusalt suurendamas.
Teine teema on see, et isegi kui inimesi polegi justnagu silmaga nähtavalt korraga ühes kohas liiga tihedalt, siis oskavad nad end kuuldavaks teha. Ju ollakse harjunud, et selleks, et end massi sees kõlama panna, tuleb lihtsalt teistest veel kõvemini lärmi lüüa. Näiteks ühel kenal laupäevahommikul hakkasid äkitselt üle kogu kvartali kaikuma koledad jõululaulushlaagrid – toimus kohalik jõululaat! – ja ühe plaaditäie meeldivate muusikapaladega aeti läbi viis tundi jutti! Nätsu mahasülitamise eest võid sa saada sada kepihoopi, aga koleda muusika armutu mängitamise eest mitte?!
Tänane kogemus raamatukogust ütleb, et inimestele lihtsalt meeldib müra: milleks tekitada lugemissaali vaikust, kui on võimalik rohkelt vestelda, huumorit teha ja vahetpidamata nina löristada. Ilmselt oli see ainult minu isiklik probleem, et olin läinud sinna vaikust (ja internetiühendust, mida SingTeli kehtiva lepingu puudumisel pakkus mulle tänuväärne toode Skype Access;)) otsima! Ja tegelikult ongi nii: kui tahad rahu ja vaikust, leiad seda põhjamaalt. Tallinna rahvusraamatukogus on kahtlemata parem valik raamatuid ja märgatavalt vaiksemad tingimused nendega tutvumiseks. Ainult et… jah, jääb see kliima-küsimus. Aga võibolla nad otsustavad seal Kopenhagenis midagi ka selles osas ringi pöörata?
Olime pärast pikki vaagimisi otsustanud teha Singapurist väljasõidu Malaisiasse, Malaka poolsaarel Malaka väina ääres asuvasse… Malaka linna. Aga võta näpust, selgus ootamatu tõsiasi, et seoses mingi täiskuupühaga olid absoluutselt kõik bussipiletid Singapurist Malakasse ja kõik hotellitoad Malakas välja müüdud! Seega jäi sõelale teine varemkaalutud suund – lähim Indoneesia saar Bintan. Tallinna-Helsingi liinilt tuttavad tiiburlaevad künnavad 45 minutiga üle mere ja oledki pärast umbes neljas eksemplaris erinevate blankettide täitmist teises riigis.
Esimesed muljed Indoneesiast: õhk on tunduvalt värskem kui Singapuris, sõiduteed tunduvalt auklikumad, kohalik rahvas tunduvalt homogeensem ning taimestik ja loomastik silmnähtavalt rikkalikum. Kohe algatuseks kohtame otse oma villa ukse taga umbes meetrist varaani, kes seepeale küll ärritunult, kuid siiski väärikalt minema loivab (pildil Gustav veidi suurema ning vähem elusa kahepaikse seljas:)
 |
| From Indoneesia 2009 |
Üldiselt pidin kõigi oma unistuste kiuste tõdema, et võibolla ei olegi oodatud-loodetud Borneo dzhungliretke ärajäämine nii traagiline, kuivõrd juba oma viietärni-hotelli verandal ja vannitoas nähtud assortii elukaid alates mainitud varaanist ja lõpetades hiiglaslike nahkhiirte ja tillukese skorpioniga olid hellitatud linnainimese jaoks piisavalt hirmuäratavad. Ja eriti koos lastega pole tõesti üldse halb lihtsalt muretult madalas basseinis sulistada:
 |
| From Indoneesia 2009 |
Kokkuvõttes oli kolm päeva Bintanil hoolimata omandatud kobedast nahapunetusest väga mõnus ja tänu mammale ei pidanud ka pidevalt üksi lastega maadlema:
 |
| From Indoneesia 2009 |
Saime ikka hakkama ka paari turistiprohmakaga. Esiteks ei ole mõtet rannabaaris üliviisakalt teenindava noormehe käest küsida, et mis siis on kohalik menukokteil, kuivõrd ta tuletab vabandavalt naeratades meelde, et “kuna Indoneesia on islamiriik, siis inimesed alkoholi ei tarbi”. Ja teiseks ei ole mõtet spa-osakonnas tütarlapsega vesteldes ja olles välja uurinud, et ta on pärit Java saarelt, küsida, et “Kas poliitiline olukord Jakartas on hetkel ka pingeline?”, mispeale ta jällegi häbelikult naeratab ja küsib: “Would you like to read a magazine, ma’m?” ning toob valiku viimastest Solitaire’i-numbritest. Kui te juhtumisi ei teadnud, siis see on ajakiri juveelihuvilistele…
 |
| From Indoneesia 2009 |
Rohkem pilte reisist Bintanile galeriis
Nagu Singapuris kombeks, kasutatakse iga asja kohta võimalusel mingisugust sügavmõttelist lühendit, nii et mõnikord on üsna keeruline neid justkui iseenesestmõistetavalt kümnete kaupa jutu sees esinevaid tähekombinatsioone järjest deshifreerida. Nii siis ka ei ole siin linnas mitte “metro” või “tube”, vaid MRT (mis omakorda sujuvalt liitub teatud liinidel pealmaaraudtee ehk LRTga).
Kuna taksosõit on siin väga odav, siis pole seni olnud põhjust MRTd proovida. Aga ühel päeval mammaga Little Indiast tagasi jalutades oli üks metroopeatus meil otse tee peal ja tagasitee veel piisavalt pikk, seega otsustasime proovida. Liine siin liiga palju pole – täpsemalt öeldes neli – ja pileti ostmine on tehtud enam kui lihtsaks. Lisaks selgus järjekordne nutikas ja meeldiv viis linnaruumi puhtuse hoidmiseks – reisi lõppedes saad oma 2,4 singhi maksnud pileti samasse piletimasinasse tagasi pista ning selle eest makstakse terve dollar tagasi! Pealekauba tundus, et metrooga sõidab eelkõige Singapuri viisakuse koorekiht, kuna kahe peatusevahe jooksul jõuti meile vähemalt kolmel korral istet pakkuda.
Samas selgus ka meie reisi lõpus, et olime singapurlaste heldust kuritarvitanud ning Gustav oli tänamatult jänest sõitnud. Nimelt ei osanud me enne reisi märgata järgmisi silte (soovime siinkohal õnne suurekasvuliste imikute vanematele!):
 |
| From Singapur 2009 |
