December 5th, 2009
Gustav jutustab lõunasöögilauas issile elevusega filmist, mida ta emmega koos Singapuri kinos vaatamas käis. Jõutakse ühise järelduseni, et Astro Boy multikas on üsna sarnane varasemale robotimultikale Wall-E (aga emme hinnangul on esimene tunduvalt vägivaldsem). Jõuame võrdlemisega sinna, et robotid on ehitatud täitma ühte ülesannet – näiteks kui Astro Boy multikas oli paha robot, kes oli programmeeritud lendavat poissi kinni püüdma, siis Wall-E pidi maad prügist koristama.
Gustav: “Aga Wall-E korjas igasuguseid asju oma kotti ka…”
Emme: “Jah, tal oli jah oma hobi ka – koguda naljakaid asju. Aga see näitabki, et mõnikord juhtub nendel, kes roboteid programmeerivad, väike õnnetus, ja robotil tuleb külge mingi viga, nii et nad lisaks oma põhitööle teevad veel midagi muud…”
Issi: “No pigem see on vimka – programmeerijatele meeldib robotitele lisada selliseid vimkasid, et nad oleks natuke lõbusamad.”
Gustav: “Ei, issi! Kuulsid, emme ütles “viga”, mitte “vimka”!”
Issi: “Jah, emme ütles viga, aga issi on elus ilmselt rohkem programmeerijaid näinud…”
Gustav (issile kannatlikult selgitades): “Jah, aga emme on niimoodi programmeeritud, et tema ütles “viga” ja mitte “vimka”!”.
***
Lõunasöögi edenedes muutub Gustav pahaseks, miks “need tobedad kroonidega onud” talle oodatud kartulipüreed ei too. Emme ja issi seletavad, et nii ei ole viisakas öelda ja ilmselt sellepärast onud ei toogi talle kartuliputru, et Gustav peab neid tobedateks. Gustav jääb korraks mõttesse ja siis teatab:
“Tegelikult on need onud ju päris KENAD KUTID!”
December 3rd, 2009
Kui mamma on külas, siis saavad noorukid veeta tema seltsis kenasti aega ja emme-issi võivad juhust kasutada ja käia omapead linna peal. Katsetasime ära Singapuri kõrgeimas majas (mis, oh üllatust, kannab vana hea Raffles’i auks nime Stamford Tower) 70. korrusel asuva restorani, kust vaade all-linnale oli tõesti vinge: esiplaanil duriani-kujuline teatrimaja Esplanade ja taamal kerkivad kasiinotornid:
Päev hiljem käisime nautimas sama vaadet ka kõige madalamast võimalikust punktist – veepiirilt. Nimelt proovisime ära pooletunnise paadi”kruiisi”, kus kena koloniaalmuusika saatel pajatati tublidest briti maadeavastajatest, kes kõik selle ilu – eelkõige Merlioni näol – meieni on toonud:
Ühel teisel õhtul proovisime lisaks varemmekitud krabidele ka kohalikku merivähki, mis polnud krabist sugugi mitte kehvem ega pisem:
Päris maa all (kus muide oleme silmanud ka kohalikke pruutpaare pildistamas):
Kõik teed viivad Rooma! Isegi Singapuri avalikes käimlates võid end järsku leida kui igavese linna müüride vahelt – kuulus “tõe suu” ütleb sulle, kas räägid tõtt või oled valelik (erinevalt Rooma originaalist siin kõigest ühe dollari eest!):
December 3rd, 2009
Laupäeval saabus meile külla mamma Ester. Koos mammaga julgesime esmakordselt katsetada ka mekutamist hawker stand’is, mis on kohalikud ülimenukad söögiplatsid, kus ümberkaudsetest putkadest saab olematu raha eest roogasid valida. Söögid olid tõesti head, aga interjöör (või pigem eksterjöör) siiski üsna rustikaalne, lisaks olid lapsed mamma saabumisest nii leilis, et tegid korralikku trianglit, näiteks Gustav keeldus üldse toidust:
Põhjus oli see, et mõlemad olid päeval korralikult magamata ja üsna väsinud. Ja koju jõudes olid mõlemad muidugi kutupiilud:
Meie igapäevane kohalik vaatamisväärsus Clarke Quay’s: benjikiik ehk “see naljakas kiik”. Parajasti on järjekordne grupp hakkajaid uljureid teele minemas:
Järjekordne õhtusöök, sedakorda vähe viisakamas kohas – lausa kirikuhoovis! Gustav hindab toidu kvaliteeti:
Kirikuaias oli ka lahe niisama ringi tuustida:
Kuidas beib kokteili joob:
Kui Mao oli noor…:
Ja et kellelegi ei jääks muljet, et me siin teeme ka midagi muud peale söömise, siis järjekordsel õhtul käisime issi suureks rõõmuks katsetamas ka kohalikku mehhiko kööki:
Ja kuigi kõrval asuv õlletöökoda müütas oma loomingut kohalikus mõistes suhteliselt odavalt, jäi mammal fajitadest suu meeldivalt õhetama:
December 3rd, 2009
Möödunud nädalavahetus oli seoses kohaliku moslemipühaga kolmepäevane, aga mammat oodates olime jälle linnas. Üritasime reede hommikul minna järjekordselt rohkelt kiidetud Fullertoni brunchile, aga selgus, et seal peale pühapäevade seda ei serveeritagi; hommikusöök oli aga just lõppenud ja lõunani veel pea tunnike aega. Olime seega imeilusa ilmaga üsnagi inimtühjas linnas täiesti näljased:
Häda ajab härja kaevu ja nii me jõudsime söögikohta nimega “Sour Puss” (!?!), milles saime kogeda esimest tõelist söögifopaad Singapuris. Ainus enam-vähem asi oli magus jääkokteil lastele:
Sestap jätkus meie hommikueine Starbucksi muffinite ja Ettale muljet avaldanud tümpsmuusika seltsis:
