July 5th, 2010
Onu Tauno kantseldab tervet karja muruniitmishuvilisi. Lõpuks kujuneski nii, et oma tiirud said tähtsalt niidukiga teha nii Gustav, Marta, Etta kui ka Allu:
Etta krabamas Allu suust lutti:
Leidke pildilt jaaniõhtul mitmendat tundi tünnisaunas mõnulevad härrad:
Gustavit pole vaja Horisontidega luku taha pannagi, huvi tunneb ta nende vastu täitsa vabatahtlikult:
Kunnid teevad tõllaga maavaldustes sõitu:
Pisike Linda pidas jaanipäeva maal vapralt vastu, olles selles katsumuses veel noorem kui Etta kaks aastat tagasi:
Võlumets Pangadil:
Etta krabamas pisikest tita Lindat, kelle järele nõudis veel päevi hiljemgi:
Tõeline saare-idüll:
Sten ja Smuul Koguva küla kadakate vahel:
July 5th, 2010
Eks igaüks tahab kevadel esimesena näha kirjut liblikat, sest siis pidada ju tulema kirju suvi. Nii vähemalt räägivad vanad naised;)
Igatahes mina nägin tänavu vist esmalt kollast liblikat. Ja kollast on seoses soojade ilmadega olnud küll ja küll. Kuigi jaanipäevaks Saaremaale minnes olid meil kotis vaid kummikud ja kilejopid, läks seal juba teisel päeval ilm imeilusaks. Esmalt rõõmustas meid aga tibukollane Aadu elumaja, ja siinsamas sündinud Paul ja Lembit:
Meie kohalik firmaroog: ahjupada juurikatest ja lihast (tavaliselt loomalihast, parema puudumisel ka grill-lihast), õlle- ja veinikastmes:
Valmistume õhtuseks lõkketeoks:
Allu aitab hagu koguda:
Sogamutt oli kui naelutatud “väikese pisikese tita Linda” külge:
Kollane maja, kollased kroksid ja kollased särgid 2008. aastakäigu sellide seljas:
Käisime külas ka Manjul ja Umal, kellel on uus imeilus kollane mängumaja:
Sireli pügamisega läksime pisut liiga hoogu, aga küll ta järgmiseks aastaks tagasi kasvab. Vähemalt on nüüd terrassil õhku ja valgust:
June 13th, 2010
Viimased päevad ja tegelikult lausa nädalad on olnud täis tihedat toimetamist, sest me oleme nüüd lõpuks kolinud. Täpselt neli aastat oli meie kodu siin ja selle ajaga sai ta muidugi päris armsaks, nii et lahkuda on päris kurb, eriti nüüd, kui loodus on täis värsket lopsakust ja imekauneid värve:
Kui läksime päev pärast kolimisautot viimaseid pudinaid kokku pakkima, jooksis Gustav läbi tühjade tubade ja küsis imestunult: “Aga kus on meie mööbel? Kõik on ju täiesti tühi! See on nüüd küll ootamatu!”:
So long and thanks for all the fish!
June 13th, 2010
Leia meie uuest hoovist sogamutt:
Metsapeitumise põhjus seisnes selles, et vend proovis oma uut veepüstolit:
Tüdrukute mängud: Etta paneb magama oma titasid, tita-Pauli ja tita-Annat (nimi tuleneb sellest, et Etta on veendunud, et tita ütleb “Anna-anna!”, kuigi tegelikult ütleb ta “mamma-mamma!”):
June 13th, 2010
Etta lihtsalt inspekteerib, Gustav aga juhendab, kuhu mida panna:
Pärast vaadati veel kolimisauto seestpoolt üle, et kas kõik asjad said ikka maha laaditud:
June 13th, 2010
Ühel õhtul, kui me olime just hoolega kodinaid pakkimas, tuli meile külla Marta oma perega. Sellal, kui vanematel oli, millest rääkida, veetsid noorukid aega endale meelepäraselt:
Ühel hetkel läks asi diskoks kätte:
Klassikaline eesti mees:
June 8th, 2010
Kui Gustav sai 1aastaseks, tegime talle väikeses Eesti pangas oma kasvukonto, kuhu pärast esimest suuremat sissemakset (ja mõningaid toetusi mammalt-papalt) laekub igakuiselt paras summa. Ja samamoodi kaks aastat hiljem Ettale. Meie ettekujutuses saanuks sellest summast nende 18. eluaastaks lakmuspaber, mis näitab kui edukalt meie kasvatustöö on vilja kandnud: kui oleme teinud kehva tööd, võtab Gustav talle “avanenud” raha ja ostab endale sportauto ja Etta puhul ei oska kujutledagi, millistes Londoni kaubamajades ja kui kaua see raha vastu peaks; kui töö on tehtud enam-vähem, lähevad nad selle rahaga kuhugi korralikku ülikooli õppima; ja kui töö on tehtud päris hästi, siis lähevad nad kuhugi korralikku ülikooli õppima tasuta ja selle raha eest võivad nad “alustada iseseisvat elu” – no miks mitte teha pärast kooli oma start-up vms.
Nii oleme siis Gustavi jaoks kolme aastaga ja Etta hüvanguks veidi enam kui aastaga juba kena kopika kõrvale pannud (ja muidugi arvestades üleilmsete aktsiaturgude seisu, on nende investeeringud praegu ka korralikus miinuses). Kuni äkitselt saabus teade, et Rein Langi poolt juhitav töökas kollektiiv on muu olulise töö kõrvalt valmis sepistanud seadusemuudatuse, mille alusel peavad alates 1. juulist (kõik hädapärast vajalikud seadusemuudatused leiavad aset miskipärast ikka keset suve) vanemad, kes soovivad oma lapse nimel raha koguda, taotlema selleks kohtu luba! Ja kohtuveskid jahvatavad Eestis ju teadagi välgukiirusel.
Tuleb tunnistada, et jutust:
“Uue seaduse § 188 sätestab muu hulgas piirangud eestkostetava nimel väärtpaberitehingute tegemisele. Muudatuse järgi peab alates 1. juulist 2010 olema pangas Lapsekontol või muul alaealise nimele avatud kontol väärtpaberitehingute tegemiseks kohtu nõusolek.
Uue seaduse § 186 järgi peab eestkostja (lapsevanem) paigutama eestkostetava (lapse) raha panka oma varast eraldi juhul, kui lapse raha ei ole vaja lapse ülalpidamiseks, vara valitsemiseks või muude jooksvate kulude katmiseks. Raha sellisel paigutamisel varustatakse konto märkega, et konto käsutamiseks on vaja kohtu nõusolekut.”
ei saanud ma suurt muhvigi aru, mistap seadsin sammud panka, et asjas pisut selgust saada. Selle tulemusel on nüüd selge, et lapsevanemad peavad lihtsalt tegema enda nimele ühe lisakonto, kuhu pank lahkelt kogu seni lapse nimele kogutud vara ümber tõstab ja seejärel, kui kohtult on taotletud luba – kõigi eelduste kohaselt piisab ühekordsest avaldusest, mis laieneb kõigile edasistele tehingutele (samas ei ole ükski kohtuinstants seni suutnud väita, et see nii ka olema saab, sest keegi ju lihtsalt veel ei tea, mismoodi asi seaduse jõustudes välja hakkab nägema) – tõstetakse see summa jälle kenasti lapse kontole tagasi. Lihtne ja vajalik!
Ja lisaks kõigele tuleb hiljem tõenäoliselt maksuametile põhjalikult selgitada ja tõestada, et need kontodevahelised kanded ei ole tingitud ebaseadusliku tulu vms varjamise soovist.
Justiitsministeeriumi usinad ametnikud ise on selgitanud, et seadusemuudatus (mis on muide osaks uuest Perekonnaseadusest) on tingitud soovist kaitsta laste vara seda kuritarvitada soovivate vanemate eest. Näiteks et laps saab esivanematelt päranduse ja tema ebakorrektsete eluviisidega vanemad joovad selle maha või ostavad uue ja suurema teleka ning reisi Egiptusesse. Mis on kahtlemata võrdväärne olukord nende väidetavalt 1800 vanema olukorraga, kes on läinud ise panka, avanud oma lapsele konto ja aastaid sinna raha kandnud. Kui suur võiks olla tõenäosus, et ühel päikeselisel päeval otsustavad nad, et nüüd oleks paslik see summa promillide vastu vahetada?! Ja ausalt öelda, kui ka otsustavad, siis on see ju kokkuvõttes nende oma raha, eksole.
Kuuldavasti on kogu selle seaduse”paranduse” taga riigi soov riigilõivude jms pealt “teenida pisut lisaraha”, mis hinnanguliselt annaks riigile tulu ca poolteist miljonit krooni aastas. See on riigieelarvet silmas pidades ikka märkimisväärselt priske annus! Ma pakun, et kui lõpetada töötavatele pensionäridele pensioni maksmine, võiks riigi kokkuhoid olla märkimisväärselt suurem, aga see kokkuhoid konverteerub ju otse valijate häältesse! Aga milline potentsiaal ja perspektiiv sellega kaduma läheb…!?
June 2nd, 2010
Viimastel päevadel on olnud selline kummaline ilm, et päeval on jahe ja tuuline (khmm, ideaalne ilm koolitöö võlgade likvideerimiseks) ja siis äkki õhtul läheb päikeseliseks ja soojaks. Täna õhtul tegime siis õues rabarberikooki, Etta aitas rabarbereid sügavale taignasse suruda (Gustav, justnagu oleks ta 1990ndate keskel eesti keele tunnis piinelnud, küsis üle: “Kui see on taigen, siis mida ta vajutab?”):
Palusin mõlemal lapsel võtta pildile ühe oma lemmikeseme. Etta muidugi valis tita-Pauli, kes viimasel ajal valvab kõiki meie koosviibimisi ja täiesti sobimatul hetkel söögilauale ja voodisse pissib ning kellele muide vinnati väikesele täditütrele mõeldud riiete kotist ka üks ürp, mis miskipärast pidevalt ära kaob.
Gustav aga valis oma “uue püssi”.
Emme: “Aga see on ju sul täiesti vana püss?!” (soetatud ühe krooni eest Telliskivi turult täpselt aasta tagasi).
Gustav (filosoofiliselt): “Minu vana püss võib ikka ja jälle olla minu uus püss!”:
Et suvel ikka kõigeks valmis olla, siis said lastele hangitud uued eemaldatava kapuutsiga dressikad. Seepeale teatas Etta: “Laula nüüd konna-laulu!”. Jah, meie isiklik konnalaul, sündinud Bali saarel basseinis sulistades ja mida sellest ajast kõik pereliikmed rõõmuga kaasa laulavad, kõlab järgmiselt:
“Pimm-pomm, pimm-bi-pomm,
Etta Lin on väike konn,
pimm-pomm, pimm-bi-pomm,
Gustav Paul on suurem konn!”:
June 1st, 2010
Gustav ja Etta tervitavad kõiki kolleege siin- ja sealpool piire:
Kes aga kaitseb lapsevanemat?!
