Gustav pakkus end lahkelt emmele appi marju korjama. Seadis aga ennast mugavalt marjanõu kõrvale istuma ja hakkas keskendunud ilmel kahe käega marju suhu kummutama. Ja tema tempo oli selles töös märksa jõudsam kui emmel samas kaussi täites:
Nii aga sünnib tõeline kunst. Hoidke alt, Kandinskyd ja Pollockid!
Pariisi jõudsime täpselt Tour de France’i dopinguparaadi finisheerumise eelõhtul ehk siis terve Champs Elysees oli jalakäijate jaoks tribüünide poolt praktiliselt suletud ja uhkete villade aiakestesse selle servas olid aegsasti püstitatud telekommentaatorite võtteplatsid. Võtsime suuna Louvre’i otsas asuvale Tuileriers’ide aiale. Gustav nautis jalutuskäiku täiel rinnal ja näitas oskust oma isaga sama jalga käia:
Või no, kui soovite, peegelpildis:
Jägisime, kuidas töötab uudne lõbustusmasin, mis nägi välja nagu benji ja kuradiratta ristsugutis: kummist lingu otsa tõmmatud kera kahe istekohaga. Huvitav, kui mitme põrkega seal paha hakkab?
Purskkaevu ääres olime tunnistajaks tõelisele tragedie francaise‘ile. Isa, kes istus lamamistoolis, ei viitsinud väga muret tunda, kui tema umbes viieaastane poeg oma puupulgast meisterdatud laevukese ära uputas, aga kui poiss üritas sellele järele sukelduda, sai isa pahaseks ja ähvardas pargist lahkuda. Seepeale purskusid pisarad paisu tagant ja meelehärmi jätkus meie lahkumiseni:
Meie jätkasime aga õhtut märksa rõõmsamalt, lausa romantiliselt täiskuuvalgel Seine’i kaldal veini libistades ja mööduvatele laevukestele lehvitades (mida Gustav eriti suure hoolega kuni uinumiseni tegi):
Veinireisi lahutamatuks osaks on siiski veinimajade külastamine. Burgundias jõudsime küll vaid ühte, kuid sellevõrra auväärsema ajalooga mõisa. Või jällegi ei saagi kasutada mõistet mõis, kuna esiteks ei ole Burgundias erinevalt Bordeaux’st üldse “kohustuslik”, et tootja ja veinikasvandus asuks samas kohas ja teiseks oli tegu mitte mõne jõuka aadliku, vaid tsistertslaste ordu munkade asutatud veinikasvanduste ja -keldritega. Viimased olid aga väga muljetavaldavad ja võtsid enda alla ilmselt suurema osa Beaune’i linnakesest, st Beaune’i linnakese suurem osa jäi nende keldrite kohale. Mingi üsna mittemidagiütleva fassaadiga majakese (mis küll, nagu silt seletab, on aastasadade jooksul majutanud nii Burgundia parlamenti kui muid tähtsaid asutusi) uksest sisse astudes laskud keldrisse, mis kulgeb maa all võlvkaartega käikude ja saalidena sadade meetrite viisi:
Osad käigud on nii madalad, et peab kõvasti koogutama, et mitte pead vastu müüre ära lüüa või koguda pähe seinu katvat paksu hallitust. Ja mõistagi pole need saalid ja käigud seal vaid ilu pärast, vaid mahutavad vaatide ja pudeliriiulite viisi ammumöödunud aastakäikude veine. Mõni käik oli koguni veinipudelitest kinni laotud ja kes teab, kes või mis sinna taha oli “müüritud”. Väga Edgar Allan Poe’lik interjöör igatahes.
Kusjuures, väidetavalt ehitasid mungad keldri esilagu vaid oma ordurakukese paarisaja liikme tarbeks vajamineva veinihulga mahutamiskes. Ilmselt ei olnudki elu keskaegses kloostris nii tume kui ajalooraamatud meile väidavad;)
Seni veel jätavad veinid Gustavi suhteliselt külmaks. Tema hindas kõrgelt veinikeldri põrandaid katvat kivisillutist:
Kuigi muidugi üritas oma vanemate südamepõksete ergutamiseks ka riiulist üht-teist välja rebida:
Iga veinimaja külastuse maitsvaim osa on kahtlemata degusteerimine:
Mida Gustav jälgis pealtnäha suisa õudusega, kuid nagu hiljem selgus, omandas sealt oskuse vedelikke suhumanustamise järel suure lurinaga välja sülitada:
Laps muutus kohe rõõmsaks, kui ta rõskest keldrist välja maa peale sooja päikese kätte pääses:
Meie tuuri Beaune’is lõpetas külastus Burgundia veininduse tunnusobjekti Hotel Dieu’sse ehk mungaordu poolt rajatud haigemajja (küll vaid turismi eesmärgil), kus tänapäevani korraldatakse igal aastal veinioksjone. Maja uhke katus sai igatahes Burgundia arhitektuuris trendiloojaks, kuigi arvatavasti võtsid 15. sajandi ehitusmeistrid ise shnitti hoopis kusagilt Ida-Euroopast:
Ãœks põnevamaid üritusi meie Burgundia-retkel oli vaadivabriku väisamine. Sellega, kuidas viinamarju koristatakse, pressitakse ja kääritatakse, saime tuttavaks juba varasematel reisidel. Nüüd aga saime teada, milline omaette teadus on veinivaatide valmistamine. Vaaditootmine on põlvest-põlve päritav peene oskusteabega auväärne tööstus nagu viinamarjakasvatuski. Meie külastatud tehases töötab üle 60 töölise. Õigupoolest on tööline nende kohta liiga vähe öeldud, pigem sobiks nende oskuste ja ameti üle uhkuse tundmise kohta sobilik öelda “meister”.
Väike kokkuvõte siis meie ekskursist. Mõistagi ei kõlba vaadimaterjaliks iga puu. Peab olema vähemalt 150 aastat vana tamm, soovitavalt Prantsusmaalt, aga kõlbab ka Ungari oma (kuna Prantsusmaal lihtsalt metsa enam praktiliselt ei ole). Neist saetakse ühtlase pikkusega notid, millest raiutakse halud (justnimelt raiutakse, sest suuremate kadude vältimiseks võivad ainult ameeriklased oma suuremapoorilist tamme pikuti saagida), mis omakorda lihvitakse ja saetakse parajaks. Ühest tihumeetrist puust saab asja vaid viiendikust.
Spetsialist Eestist hindab halgude kvaliteeti:
Seejärel viiakse ühemõõdulised lauajupid värske õhu kätte tahenema. Päikeses, vihmas ja tuules võivad nad seista aasta kuni kolm, sõltuvalt tellija soovist. Mida kauem, seda parem muidugi. Siis painutatakse halud metallvitste vahel sõõriks kokku ja taotakse tihedalt kokku. See noormees valdas kunsti millimeetrise täpsusega: katsus sõrmega vaadiääre ühtlust ja sekundi murdosa hiljem lajatas samasse kohta paarikilose kuvaldaga:
Järgmine väga oluline etapp on põletamine. Pooleldi kokkupainutatud vaadid asetatakse priimuselaadsetele põletititele (milles küttena kasutatakse muide vaid sama tööstuse puidujääke). Sealt siis hiljem see veinide suitsune maitse:
Kuumus aitab ühtlasi puitu paremini painutada. Siis tõmmatakse ka tünnide teistesse otstesse vitsad peale ja treitakse valmis põhjad. Ja ongi tünnid peaaegu valmis, nii et saab nende tihedust õhu ja veega testida:
Jällegi ekspert (kes erinevalt näiteks veinimajast ei teinud üsna mürarikkas tehases ühtegi piuksu, sest see oli lihtsalt NII huvitav) hindab, kas toodang ikka raskust kannab:
Kui Gustavit ei olnud veel olemaski, käisid tema vanemad seltskonna veinisõpradega paar suve järjest erinevate Prantsusmaa viinamarjakasvatuspiirkondadega tutvumas. Pärast paariaastast pausi võeti nüüd ette burgunderite kodukant, Loire’i jõe ja sinepipealinna Dijoni vaheline ala. Gustavi suureks rõõmuks veinidele sedakorda eriti jõulist rõhku ei pandudki, rohkem keskenduti lihtsalt mõnusale olemisele, heale toidule ja kohalike ilusate keskaegsete linnakestega tutvumisele.
Meie öömaja oli imearmas ja hubane vana chateau, mille aias oma poni (Gustavi sõnul “aua”), kabel ja vahtraallee, mille alune kihas suurtest viinamäetigudest ja paaritollistest nälkijatest. Gustavit köitsid siiski kõige enam pisikesed kivikesed sissesõiduteel (leia pildilt kivikühveldamisega hõivatud Gustav!):
Kuigi aias oli ka bassein – õnneks küll kättesaamatus kõrguses -, võis teda ka järgmistel päevadel leida põhiliselt kive noppimas:
Vallatu väike poiss ja võrratu prantsuse peisaazh:
Toad olid ajastutruult renoveeritud ja nende juurde kuulusid lossitornidesse peidetud vannitoad-WCd:
Külaliste jaoks on lossi alumisel korrusel oma söögituba, kus sai nauditud maitsvaid õhtusööke a la Bourgoigne…:
… mida valmistasid samas köögis meie reisikaaslased, Kadri vapral juhendamisel. Näiteks käepäraste vahenditega karamelliseeriti creme bruleed:
Ja kuna Gustavi vanemad tähistasid seal ühtlasi oma 4. pulma-aastapäeva, siis pidasid kaaslased seda meeles ka maitsva õnnitlusega:
Palju sai käidud ka kohalike linnakeste restoranides. Näiteks Charité linnas leidsime ühe mõnusa koha, kus iga laua peal oli karahvinis elus kuldkala ja ka toidud olid üsna kalakesksed. Nagu viimasel ajal kombeks, üritas Gustav pärast söömise lõpetamist laudlinna ja salvrättide alla pugeda:
Restoranipidajateks olid vanaprouad, kellest üks oli eriti agar Gustavit hullutama ning esines lõpuks koguni ettepanekuga: “Vanemad sõidavad homme Pariisi, poiss jääb siia!”
Kui issil algas puhkus, siis sõitsime esimesel võimalusel Suur-Tallinnast minema. Esimene peatus oli Väänas ühes toredas retrosuvilas, kus issi sõber Magnus tähistas oma ümmargust sünnipäeva ja tema sõbrad said kiirelt kulgeva aja üle arutleda:
Gustav tahtis aga poseerida kui tõsine põrguingel ühel hoovi pargitud jõulisel sõiduriistal:
Kodus on Kustil kollane Supermani pildiga pall, mille sai jõuludeks Nõmme vanaisalt. Seda on tore õues veeretada, kärusse toppida ja kassi suunas visata:
Raplamaa vanaema-vanaisa juures aga leidus üks teistsugune kollane pall, mis tuli esmalt täis puhuda. Ja sõnum missugune! Säärane propaganda teeb tulevase valija siiski pigem murelikuks:
Juuli alguses käis meil külas perekond Wassid Tartust. Neid polnud ammu näinud ja juttu jätkus nii söögilaua äärde…:
…kui ka kauemaks:
Järgmisel hommikul käisime Marta pool tema ema valmistatud maitsvaid pannkooke söömas:
Edasi kulgesime laulupeole, mille kohta issi juba varem kirjutas, et tegemist oli väga võimsa elamusega. Rahvast oli koguni nii palju, et esialgu tundus, et me ei mahugi väljakule ära ja võtsime kohad sisse suurest rüsinast veisi eemal platsi serval:
Siis aga leidsime sõbrad parimatelt kohtadelt otse Gustav Ernesaksa kuju kõrvalt ja saime ülejäänud kontserti täiel rinnal nautida. Noor Gustav küll kasutas ka juhust, et kaaspiduliste kottides sorida:
Kuna meie teisel küljel asus ETV võttelava, siis sattusime muidugi ka telerisse, aga saime ka saatejuhtide toimetamist õige lähedalt jälgida:
Seda tuntud vanasõna maailmavallutamise õigest järjekorrast teame-teame. Gustav pole veel Pariisis käinud, nüüd aga kihutas otse Prahast lõpuks Otepääle, täpsemalt Pühajärvele. Või no tegelikult tegi sohver-kaardilugejast ema eestvõttel veidi segase rännaku ka trajektooril Otepää-Sangaste-Kanepi-Põlva-Taevaskoja-Pikajärve-Otepää, aga see ei olnud just reisi sportlikum osa. Märksa aktiivsemat osavõttu võimaldasid issi kolleegid Francesco ja Neil, kelle lauatennisematshi Gustav esialgu jahmunult eemalt jälgis, kuid hiljem pakkus end osavalt pallipoisi ametisse:
Et aga päriselt teemasse sukelduda, tõmbas Gustav esimest korda elus jalga päris ujumispüksid, milles ta tublisti ka vastu pidas:
Ega’s muud kui hommikumantel peale, plähvid jalga ja basseini poole minema!
Tagasiteel loomaaiast Andeli linnaossa sõitsime metrooga, mis on võrreldes Londoni omaga tunduvalt avaram ja mugavamate sõidukitega, Vaclavi väljakule ja jalutasime möödudes suurimatest turistilõksudest, eesotsas Karli sillaga, Vltava kaldapealsel, mis on korraga sõidutee ja samas äärmiselt avatud kõigile sukelduda soovijatele:
Õhtul läksime vaatama kontorit, mille avamisse ka issi oli rohkelt panustanud. Gustav rõõmustas seal nähes Londonist tuttavat Beckettit, keda ta tegelikult oli mõned tunnid varem juhuslikult kohanud ka loomaaias. Aga no Gustav ju magas sel ajal:
Olgu Tallinnas, Londonis või Prahas, nendes kontorites peab saama mängida lauajalgpalli:
Tuur tehtud, mindi katusele sööma-jooma. Gustav on juba igas mõttes peaaegu et täitsa oma jope:
Õhtu lõpetuseks hakkas ennist osavalt kokteile loopinud onkel äkitselt tuld purskama:
